Romaani tegevus toimub viimase sajandivahetuse eel ja järel, misajaks inimene on juba ammu ära käinud kuul ja Marsil, aga üldiselt on kosmose edasine uurimine toppama jäänud. Midagi inertsist justkui tehakse, aga raha on ju mujal hoopis rohkem vaja. Loo peategelaseks on ligi 60-aastane endine kosmonaut Max Andrews, kelle karjäär aga õnnetuse tõttu, milles ta oma jala kaotas, üürikeseks jäi. Kirg tähtede vastu aga ei ole mehe südames üldse mitte kustunud.
Nii leiab ta konktakti kosmose hõlvamist toetava poliitiku Ellen Gallagheriga, osutab viimasele teene, misläbi Ellen oma postile tagasi valitakse ja asub ise end täiendama ja karjääri edendama, et olla igati valmis hetkeks, mil projekt Jupiter Kongressi rahaeraldise toel käima läheb.
Maxi ja Elleni vahel (viimane on 50 ringis) puhkeb ka kohemaid lõkkele suur armastus. Ja nii nad siis elavad, üks toimetab Washingtonis tähtsaid asju, teine õpib ja rabab tööd teha, vahetevahel saavad kokku ka, aga see peab toimuma konspiratiivselt. Kõige tähtsam on ikka Jupiter.
Projektil läheb siin romaanis kõige paremini, sest Ellenit hakkavad piinama peavalud, mille tähendust võite isegi arvata ning Maxi saatusele paneb krooni puänt, millesarnast ma kuidagi ei osanud oodata.
Võrdlemisi hainlainilik romaan, seda nii teematikalt, kui sellelt, et peategelane oma olemuselt sinna alfa poole kaldub, kellele miski võimatu pole.
Aga kui nüüd veidrusega lõpetada, siis üks kummastav moment on see, kus Max tunnistab, et on lugenud Fredric Browni romaani "What Mad Universe" ja kuidas ta sellest inspiratsiooni sai.