Väga vinge alternatiivajalooline/paralleelmaailmade lugu, mida hakkasin lugema teatud skepsisega, mis aga hajus seda kiiremini, mida kaugemale lehekülgede pööramisega jõudsin.Selle loo peategelane, ajakirja toimetaja Keith Winton paisatakse oma küllaltki mõnusa elu juurest mingisse muusse maailma, mille erinevused käesolevast on esmapilgul subtiilsed (sellest aru saamiseks, et ta on kusagile mujale sattunud, läheb loo kangelasel jupp aega), kuid järgnevad ja kohati päris tormakalt arenevad sündmused teevad talle vahetult selgeks, et midagi on väga valesti.
Umbes poole romaani peal jõuab loo kangelane ning lugeja ühes temaga arusaamisele, et maailm, milles tegevus toimub, on nii jabur ja absurdne, et võiks eksisteerida üksnes koomiksi või pulpulme veergudel. Noh, nii need asjad põhimõtteliselt ongi, nii et romaan on ühtlasi ka geneeriline rekursiivne science fiction.
Vürtsi kõigile Keith Wintoni tegemistele lisab avastus, et tüdruk, kellesse ta kõrvuni armunud on ning kellega tal kodumaailmas juba asjad vaikselt susisesid, on selles veidras universumis väga tuntud, veel kaks korda veetlevam kui "päriselt" ning ühtlasi inimtsivilisatsiooni kõige kõvema mehe kihlatu.
Temale "õigusega" kuuluva naise ülelöömine kogu maailma kangelaselt on siiski Keithi väikseim mure, sest esiteks tuleb selles maailmas lihtsalt ellu jääda. Mis on keeruline, sest hoolimata Keithi igati loogiliselt planeeritud, arukast ning isegi nutikast tegevuskavast, viib iga sooritatud samm ta pigem suuremasse ohtu ning surmale lähemale. Paljuski tänu sellele, et kirjeldatud maailmas käib Päikesesüsteemi ja Arcturuse tulnukate vahel suur sõda ning sõjaseisukorras maailm on juba definitsioonijärgselt paranoiline.
Fredric Brown oskab kirjutada jabura loogiliseks, lisaks on romaani stseenid mõjuvad, graafilised ning otse loomulikult elame me nappide vahenditega antud Keith Wintonile kaasa. Mida veel ühelt ulmeromaanilt tahta? Väga äge!