Bowesi elu ja kirjanduslik tegevus üksi vääriks juba omaette raamatut ning kirjanik ise on sel teemal ka ühe üsna autobiograafilise lühiromaani kirjutanud, mida just erilise avameelsuse ja siiruse poolest esile tõstetakse. Nojah, pole lugenud, aga kes hangib ta jutukogu «Transfigured Night and Other Stories», leiab selle esmatrüki sealt.
Juba ülivarasest noorusest tänavaelu, homoseksualismi varjukülgede, narkootikumide jms pikalt ja põhjalikult kokku puutunud Bowes tuli ulmesse kolme romaaniga 80ndate keskel, pärast seda, kui oli kümme aastat oma elust heroiinitarbimise alla matnud, nagu ta ise on väitnud.
Pärast seda tuli aga pikem paus ning uus tulemine oli 90ndate alul lühiproosa vormis. Selle perioodi keskne saavutus ongi jututsükkel Kevin Griersonist ning tema Varjust, mille autor lõpuks romaaniks «Minions of the Moon» vormistas, mis kohe ka homotemaatikat käsitlevale ulmele antava Lambda auhinna võitis. Üks selle tsükli lühiromaan - «Streetcar Dreams» - võitis ka Maailma Fantaasiaauhinna. Kriitikute kiitust on Bowesile üldse päris palju osaks saanud, erilisest lugejamenust aga sellise suht-koht spetsiifilise kirjanduse puhul vist üldse rääkida ei saagi. Kuigi esmajoones teeb Bowes siiski lihtsalt väga head piiripealselt linnafantaasiat ning see geiteema on seal pigem normaalseks fooniks ning ei leia eriti eksplitsiitset ja graafilist kujutamist. Sümbolistlikumal ja sügavamal tasandil ta proosa aga muidugi sellest räägibki. Kes aga eelkõige tipptasemel ulmeKIRJANDUST loeb, sellele võib ta tekste soovitada küll, peamised ta jutte avaldavad toimetajad Algis Budrys, Kristine Kathryn Rusch, Gordon van Gelder ja Ellen Datlow on ju tuntud oma nõudliku kirjandusliku maitse poolest.
Käesolev pea lühiromaani mõõtu jutustus kuulub samuti Griersoni-sarja ning täpseim määratlus olekski talle psühholoogiline linnafantaasia. Ja konkreetsest süzheest ma ausalt öeldes eriti hästi rääkida ei oskagi. Tsükli varasemaid tekste lugemata, oli see jutustus üldse paras pähkel, aga hämaras võtmes teostatud ja mitte eriti seletava kirjandusega harjunud eesti lugeja peaks hakkama saama küll.
Kevin Grierson ja ta selles jutus kujutatava eluperioodi (miski 70ndate lõpp) elukaaslane George Halle peavad miskit antikvaarse väärtusega mänguasjade poodi ning ühel päeval pakub suht kummaline seltskond neile müüa üht eriti haruldast ja sheffi elusuuruses karusselli. No ütleks ära, et tulevad ka väga otsesed allusioonid ühele kõigi aegade parimale õudusromaanile (Bradbury «Vist on kuri tulekul», loomulikult), käesolevas jutus suudab aga teismeline Scott Callender, kelle perverdist isa Grierson (või tema Vari) omal ajal tappis, Kevin Griersoni siiski karussellile sattumast ära päästa.
Üsnagi müstilise elamuse pakkus see tekst, noh, ma muidugi üldse kaifin ulmet, mis rekursiivsel moel varasematele rohkem- või vähemkrestomaatilistele ulmetekstidele on ehitatud. Siinnegi karussell ja karneval külastab Griersoni kokku kolmel korral ta elus, suht pikkade aastate tagant...
Aga otsad kokku! Nagu näha on, ja nagu ma ka tõdesin, erilist seostet arvustust ma selle jutu kohta teha ei suuda. Hämar ja psühholoogiast üleajav ning väga kaif lugemine! Aga üldiselt ei soovita:)