Georges Corson on üks sõdur tulevikus. Laev, mille pardal ta on, plahvatab mingi linnuliste planeedi lähedal. Pääsevad vaid Corson ja bestia, kes mõlemad planeedi pinnale kukuvad. Bestia pidigi sellele planeedile jõudma, sest inimesed sõdisid nende linnulistega ning rohket järglaskonda andev tundmatu elukas oleks sõja kaalukausse kõvasti inimkonna kasuks kallutanud.
Pisut bestiast. See on mingi tõsine ja tige loom... absoluutselt asotsiaalne, kuigi omab mõistuse algmeid... ja oskab teha veel ka pisikesi ajahüppeid. See viimatinimetatud tõsiasi saabki määravaks, sest laeva plahvatusest ja planeedile kukkumise hirmust tingituna ületab bestia end ning nihutab iseenda ning tüki ruumi (kus viibib ka Georges Corson) kaugele tulevikku. Meie tõsine sõdur leiab end ääretult rahumeelselt planeedilt, kus kunagised verivaenlased inimesed ja need linnulaadsed rahumeeli koos elavad. Corsoni korjab metsast oma lennuaparaadiga üles üks nägus näitsik, kes ta linna viib... linnas saab Corson kokku teise näitsikuga, kes esimese käest oli kuulnud ühest metsikust mehest Georges Corsonist. Idüll?
Kahjuks tuli aga sõda Corsoniga minevikust kaasa... metsas on bestia, kes kohe-kohe annab arvuka järglaskonna, mis ilmselt planeedi lagedaks teeb jne.
Siin sai siis räägitud romaani esimeset paarikümnest leheküljest... aga ega tempo edaspidi lange. Romaan on hoogne aja- ja ruumiooper ning samas ka sädelev mõtteeksperiment. Pisikese tilga tõrva lisab suurde meepotti vaid fakt, et minu maitse jaoks oli romaan pisut vähe emotsionaalne... kuid ega vist tunnetele sellises mastaapses loos palju ruumi ei jäägi ning emotsioone oli ka küllaga, eriti veel hiljem, kui loetu üle pisut järele sai mõeldud.
Soovitaks lugeda, iseäranis neil, kes kahtlevad selles, et kas väljaspool inglise ja vene keelt on ka võimalik head SF-i kirjutada. Ainuüksi «Sõjajumalad» tõestab, et on! Romaan on ka inglise keeles ilmunud, pealkirjaks «The Overlords of War» ja tõlkijaks John Brunner.