Sisu on lihtne: on miski maja ning on miski üksus, kes sinna majja sisse murrab ja sealt tohutu raamatukogu leiab. Jutu tegevus toimub aastal 2190 ja Maast on (ilmselt) üle käinud tuumasõda. Kirjandus ja suured kirjanikud on ellujäänud inimestel teada vaid väheste katkete ja kuulujuttude tasemel. Nüüd siis leiti terve raamatukogu, aga nende kuulsate kirjanike teoseid seal pole. On hoopis arutul hulgal pulpi...
1956. aastal oli selline idee piisavalt värske ning 18-aastane autor pole ka erilisse targutamisse laskunud, vaid on sisu pigem vihjetena edasi andnud. Teksti võikski iseloomustada kui Ray Bradbury ja varase Philip K. Dicki ristandit.
Ajaloolist perspektiivi arvesse võttes võib jutule lõdva randmega nelja panna. Tänase päeva seisukohalt omab tekst tähendust vaid neile, kes tahavad teada, kuidas hilisem tippkirjanik alustas.