Miski vana kosmosehunt saab lõpuks paikse ameti... kusagil Päikesesüsteemi äärealadel antakse mehele mingil Neptuuni või Pluuto (täpselt ei mäleta) kaaslasel kogu kohalik võim kätte. Ta on seal ka muuseas nö. sherif. Vaat ta siis püüabki kinni raadioteate, et planeedile maandub orjakaupmeeste laev... orjad on pärit Veenuselt... tähendab, et ega see veenuslaste orjastamine otseselt keelatud pole, lihtsalt moraalselt taunimisväärne. Noh, aga meie põikpäine kangelane leiab, et tema planeedil orjapidamist pole – vanamehel on inimõiguste deklaratsioon ribadeks loetud.
Aga kuidas sihukestes tormides liikuda? Planeedil möllavad nimelt totaalsed tormid. Tuleb kasutada kohalikku faunat: planeedil elavad nn. sajajalgsed, tohutusuured ja apaatsed loomad. Meie kangelane ehitabki siis selle sajajalgse turjale juhikabiini ning mõtleb ka välja kuidas sihuke tuim lojus vajalikus suunas liikuma saada.
Vajalikul hetkel taat siis arreteeribki orjakauplejad, õiglus võidutseb ning taat saab kuulsaks. Siin see vääritimõistmine peitubki: kuulsaks teeb vanamehe see sajajalgse taltsutamine, aga mitte orjapidamise vastane hoiak. Kuigi ka orjapidamine saab surmapirni, taat siiski solvub inimkonna peale ning sulgub veel rohkem endasse.
Idee on viis pluss, loo didaktilis-pajatuslik esitus väärib kahte... kuna lugesin asja suht aktsepteeritud tõlkija vahenduses, siis hindan teksti kolmega... oleks isegi nelja pannud, aga öö ennem loetud «La tunique de Nessa» (vt.) oli mäekõrguselt üle.
Jutt on vene keeles avaldatud pealkirjaga «Vsadnik na stonogim», inglise keeles see jutt ilmunud pole.