Lugu algab sellega, et üks pereisa peab vastust andma selle eest, kuidas ta peaaegu autoga keset lastesumma põrutas. Tegemist on lihtsa ja mitte eriti taibuka inimesega, kes armastab kiirust ületada – tüüpiline liiklushuligaan. Mehelt tahetakse juhtimisõigust ära võtta, aga ilma selleta ei saa ju peret ülal pidada. Alternatiiviks on paralleelmaailma (või õieti teisele planeedile) siirdumine. Nii tehaksegi ja kuna mehel on kõrini liikluspiirangutest, siis valitakse selline, kus neid pole. Küll aga on liiklejatel õigus üksteist viletsa juhtimise eest duellile kutsuda. Duelle aga peetakse suurel areenil kiirete sõidukite seljas ja põhirelvadeks on piitsad...
Kogu seda küllaltki köitvat lugu jutustatakse (päevikuvormis) perepoja silme läbi ning see leiab aset 1987. aasta lõpus. Seejuures on eriliseks saavutuseks keelekasutus, mida ühest küljest on vürtsitatud ohtrate (tuleviku)slängisõnadega ning teisalt läbivad reljeefse joonena kõiksugu autosõiduga seotud metafoorsed väljendid. Tulemus on kohati pea loetamatu (või vähemasti raskesti mõistetav), aga samas omamoodi lummav.
Kogu seda küllaltki köitvat lugu jutustatakse (päevikuvormis) perepoja silme läbi ning see leiab aset 1987. aasta lõpus. Seejuures on eriliseks saavutuseks keelekasutus, mida ühest küljest on vürtsitatud ohtrate (tuleviku)slängisõnadega ning teisalt läbivad reljeefse joonena kõiksugu autosõiduga seotud metafoorsed väljendid. Tulemus on kohati pea loetamatu (või vähemasti raskesti mõistetav), aga samas omamoodi lummav.