Tegemist on tõelise "shedöövriga". Propagandistlik oma olemuslt, lisaks SF-na täiesti absurdne ja abitu. Panen siin kirja mõned tähelepanekud (et teised teaksid ramatust eemale hoida). Tekst kukkus küll pikk välja, aga ma ometi püüdsin siia vaid kõige silmatorkavamad jaburused kirja panna.
Kõigepealt ideoloogiast. Tegemist on XXIII sajandiga. Maailmas on ammu kommunistlik kord, Moskva on Idapoolkera pealinn. Ülemaaiilmse Teadus-Tehnilise Nõukogu hoone tipneb Marxi, Engelsi, Lenini ja Vabastatud Mailma Töötaja skulptuuridega. Tähtedevahelistest ekspeditsioonidest naasvad kosmonaudid lendavad üle Moskva(!) ja "juba kaugelt tervitavad" neid skulptuure! Suur teadlane akadeemik Samoilov ehitab gravitoonraketti, millega plaanib lendu Galaktika keskmesse. Kaasa võetakse noor piloot Andrejev. Pärast seiklusi jõutakse vajaliku tähe juurde, kus on arenenud humanoidie tsivilisatsioon. Peagi selgub, et valitsevad tehnokraadid - ekspluataatorid on orjastanud kõik "alamad" inimesed. Kerge taibata, et Maa inimesed aitavad käivitada revolutsiooni, suurelt abiks neile ka tulnukad teisest Metagalaktikast(!), kes juba 500 aastat remondivad samal planeedil oma lennuaparaati. Loomulikult revolutsiooni võit, Metagalaktlased viivad õnneliku paari Maale tagasi. Happy end missugune! Igatahes G.Martõnov oma "220 päevaga kosmoselaevas" on selle teose kõrval lausa imperialismi propagandist - seal oli ju ameeriklaste laeval mõningaid leiutisi, mida Nõukogudemaal veel ei teatud.
Nüüd veidi tehnilisest poolest (ikkagi SF, mitte fantasy). Selgub, et gravitatsioon on "keeruline elektromagnetiline vastasmõju". Taolise vastuse ees saaks kahe mitte ainult füüsikatudeng vaid arvatavasti ka keskkoli õpilane. Gravitoonrakett on teoreetiliest võimeline lendama valgusest kiiremini(!). Noore piloodi pruut pannakse anabioois oma kangelast ootama. Kurss võetakse Galaktika keskmele, "kus tähti ja seega tsivilisatsioone on tihedamalt". Samoilov oskab isegi sobiva planeedi(!!!) välja peilida (ja seda läbi tolmupilve, tänu millele Galaktika keset Maalt üldse näha ei ole). Lennus üritatakse ületada valguse kiirus, kuid juhtub avarii ning vaprad kosmonaudid kaotavad teadvuse, jõudes siiski "pidurduse sisse lülitada". Teadvusele tullakse meie Galaktikast kaugel eemal, miljoni(!) valgusaasta kaugusel. Pole häda, võetakse jälle õige kurss ja varsti on vajlik planeet leitud! Metagalaktlased on tulnud teisest Metagalaktikast 260 miljardi (!!!) valgusaasta kauguselt. Üldse paistab, et autoril on raskusi arvudega, numbreid alla miljoni ja miljardi te eriti ei tunnista (ilmselt puudus ettekujutus nende suurusest). Metagalaktlaste skafandrid kannatavad välja miljoneid kraade, Maal on kogu seiklemise jookul möödunud üle miljoni aasta. Vähe sellest, Metagalaktlaste aparaatidega piilutakse Maale(!) ja veendutakse, et pruut on anabioosis veel elus. Kui saabutakse Maale, "säravad taevas tuttavd tähtkujud" - ja seda miljoni (!) aasta möödudes. Akadeemik Samoilov on vahepeal nii targaks läinud, et õpetab miljoniaastase tsivilisatsiooniga Maalasi!
Avastasin, et kirjutasin vist oma pikima arvustuse (kuigi võiks jaburusi kokku lugeda veel hulgi). Kas see saast oli väärt nii suurt kirjavaeva? Vist ikka oli, sest see on selle koha pealt tõesti "shedööver", millele konkurenti ei oskagi leida. Üllataval kombel läks lugemine ilma minigi vevata - ilmselt absurdi hulk ületas piiri, kus ta veel ärratab, ja ajas hoopis naerma.