Loo algus on kirja pandud TvR-i varasematele juttudele omases raamatupidajalikus stiilis: aastaarvud, toimikute numbrid, mittemidagiütlevad faktid. Õnneks hakkab jutt varsti jooksma ja stiil muutub: tegelaskujud joonistuvad välja, pritsivad suust mahlakat teksti ja isegi nalja saab! Paaris kohas itsitasin lausa häälekalt.
Autor kirjeldab üsna usutavalt mateeriamuunduri praktilisi kasutusalasid geneetikas, keemias ja tuumafüüsikas, visualiseerib lennukalt kosmoselendudega seotud spetsiifilisi ruuminähtusi jms. Noriksin aga intelligentsete ahvide kontseptsiooni kallal: need tunduvad kogu selle science fictioni taustal veidi lapsikutena.
Kuigi loos käsitletakse üsna mitmeid filosoofilisi probleeme, siis põhjalikumat lahendust või arutelu nende ümber ei toimu ning kogu lugu jääb lihtsalt üheks üsna pikaks kosmoseooperiks. Teisalt — üsna heaks seesuguseks.