"See on ju lausa militarism," ütlesin mõtlikult. "Te peaksite vahet tegema ideoloogia ja teooria vahel," lausus Lark kuivalt. ..."Lark kehitas õlgu. "Ärge ajage segamini," lausus ta kuidagi leebelt,"tegelikku ajalugu, ajalooteadust ja selle massidele mõeldud versiooni. Viimane, mida võib siis ilmselt propagandaks nimetada, on teema, mida mulle üldse arutada ei meeldi. Sellel on oma kahe algallikaga juba kahtlaselt vähe pistmist." " Eks ulmelood nagu inimesedki ole oma aja lapsed. Sama kehtib ka jutu "Ajaloolane" kohta. Lugu ise on "igavavõitu" - puuduvad verejoad, mis voolavad mööda kosmoselaevade illuminaatoreid tühjusesse voolavad. Kui TvR teksti puudustest rääkida, siis peamine vast ongi liigne kuivus, mõnes mõtes on tema tekstidel isegi kergelt akadeemiline maik juures. Ja pisut meenutab see Arthur Conanit. Täpselt samuti istuvad tegelased tugitoolides ja lahkavad sündmuste keerdkäike. Konkreetselt "Ajaloolane" on lugu kõigi sõdade VIIMASEST lahingust - lahingust, mida peavad ajaloolased oma kabinettide vaikusest. Jutt on pigem filosoofiline. Minu isiklik arvamine, on see et asi vajaks kõvasti silumist ja lihvimist. Tugevaks küljeks on TvR lugude juures kindla kontseptsiooni olemasolu. Kokkuvõttes on "neli" teatava avansina antud - kogu TvR "MF" sari on minu arvates idee poolest parem, kui näiteks "Plahvatus", kuid viimasest viletsamini kirja pandud.