Noormees üürib tuba vanaeidelt, kes osutub nõiaks. Kord moondab moor enda linnuks ja lendab minema. Noormees koos teenijannaga, kellest on saanud tema armuke, otsustab ka end linnuks moondada. Kui kaks võhikut nõiduma hakkavad, ei või sellest midagi head tulla: neiu ajab salvid segi ja moondab Luciuse eesliks.
Aasta aega elab Lucius eesli kujul. Ta elab läbi hulga vintsutusi, enne kui inimeseks tagasi saab. Autor on eesli maailma hästi sisse elanud. Üldiselt on raamat (peale nõiamoori ja eesliksmuutumise) realistlik. See eristab teda paljudest vanadest lugudest, kus jumalad ja imeteod ees, taga ja vahepeal möllavad. Eestikeelne tõlge võinuks ilmuda ka nõukogude ajal, sest peatähelepanu on pööratud just lihtsate tööinimeste ja -loomade elule.
Frankensteini kohta ütles Jürka, et see on esimene ulmeteos, mida saab ulmena lugeda ilma autorile mööndusi tegemata (et mis ta omas ajas oli ja et autor ei võinud ju seda teada jne.) Mina ei arva nii Frankensteini, küll aga "Metamorfooside" kohta.
Mis selle põhjuseks võiks olla? Kui Apuleius kirjutanuks oma aja SF-i, ei kõlbaks see ilmselt enam kusagile. Selle asemel irvitab Apuleius kõige ja kõigi üle: nii peategelase, iseenda, sündmustiku kui jumalategi üle.
Lähemalt järele mõeldes ongi võimalik, et nali kaotab oma väärtuse viimasena, vähemalt teadusega võrreldes. Mis võiks siis XX sajandist olla see, mida XL sajandil loetakse? Ei Asimov, Heinlein ega Clarke, vaid... Douglas Adams?