Täiskasvanuna olen lugu "Kohtumine ajas" lugenud veel vähemalt kolm korda ja iga kord on see lugu tekitanud minus kõrvuti nostalgiaga segatud tugevatele emotsioonidele ka uue positiivse lugemiselamuse. Meeldib nii loo idee, eestikeelne ladus tõlge kui ka lõpplahendus. Autor oskab ka väga hästi loo "pinget" üleval hoida. Kuigi jah, nüüd leian ma loos ka mõningaid häirivaid momente (näiteks loo alguse mõttetud vihjed suurele isamaasõjale, nõukogude ulmele iseloomulik äärmine venelastekesksus, loo lõpplahenduse eelse osa kohati hüplev tempo jne).
Loo sisu ümber jutustama ei hakka. Vihjeks niipalju, et loo pealkiri on sisule hästi vastav ning et tegemist on omamoodi ajaparadoksiga. Loos on olemas ka sügavam filosoofiline mõte, mida lihtsustatult võib vaadelda kui maailma ühtsust vaatamata temas esinevatele erinevustele.
Põhimõtteliselt oleks selle loo idee alusel võinud minu arvates kirjutada ka hoopis pikema jutu, sest loo keskosa (inimeste tegevus teatud probleemi lahendamisel) on olemasolevas loos praktiliselt lahti kirjutamata, kuigi andnuks häid võimalusi loo pinge suuremaks "üles kruvimiseks".
Soovitan lugu kindlasti lugeda ja seda isegi neil, kes kõikvõimalikest aja-mängudega seotud lugudest tüdinenud on.