Raamat kuulub ilmselt küberpungi alla, ehkki arvestades peategelase iga, võiks diagnoosida ka young adulti. Teos asetub tänapäeva ja minujaoks -- eriti kuna ma taoliste asjade vastu huvi olen tundnud -- oli ruigamapanevalt mõnus lugeda reaalsetele turva-, op- , ja muudele süsteemidele ärategemisest. Loomulikult on teos ulme ja pealegi lihtsustatud laiema auditooriumi tarbeks, kuid inimesele, kes teab, millest jutt, on selge, et autor teab, millest räägib. Nii et selles osas oleks tegu lausa kohustusliku kirjandusega kõigile, kes arvutite, privaatsuse ja inimõiguste vastu huvi tunnevad. Just nende asjade kombinatsioon teenibki mult hinde ära. Siin ei ole õige koht selle üle arutleda, aga meil on elu veel päris hea tänu sellele, et siin unustatud ja vaeses Eesti ei ole eriti kellelgi tahtmist ega võimalusi laiemalt oma kodanike järele nuhkida (tähendab, tahtmist leidub, aga enamasti suudab raviarst nad ümber veenda).
Algab teos sellega, et kutt laseb koolist jalga, et oma kaaslastega mingit mängu mängida. Koolidesse ei ole siiski lubatud kaameraid paigaldada, nii et nuhitakse kõnnakudetektorite jmt-ga. Selle vastu aitab, kui kinga kivi panna – ja su kõnnak on kohe teine ning süsteem ei detekteeri sinu lahkumist enne õiget aega. Kooli poolt on antud õpilastele arvutid, milles on muidugi nähtamatu nuhkvara, et haridustegelased saaksid täpselt jälgida, mida sa teed, lisaks on tohutu hulk saite, kuhu sind ei lubata. Paraku on võimalik ka oma brauserit käivitada samas režiimis, milles jookseb nuhkvara, ja väljumiseks tuleb kasutada krüptot ja muid meetodeid, mida näiteks kasutavad hiinlased, et oma riigi nuhkimisest ja piirangutest mööda minna.
Kahjuks satub nelik olema väga lähedal, kui terroristid õhivad ühe silla ja tunneli. Üks poiss saab haavata. Mingid püssidega tegelased võtavad nad kinni ja käivad nendega üsna jõhkralt ümber. Tegemist on nn Homeland Securityga. Viis päeva vanglat ja piinamisi, sest kutt keeldub alguses oma mobiili failide parooli andmast ja nõuab advokaati. Võetakse muidugi allkiri, et ta toimunust kellelegi sõnagi ei räägiks. Et kui piiksatad, kaod igaveseks kuhugi Süüriasse. Haavatud kutt ei ilmugi välja. Ja nii otsustabki peategelane katsuda teda aitada...
Paraku läheb olukord linnas järsult hullemaks, sest terrorihirmu ära kasutades ilmuvad igale poole kontrollid. Kui järele mõelda, on inimesel palju asju, mis süsteemidesse jälje jätavad. Politsei peab su tänaval kinni ja pärib, et sa oled viimasel ajal sõitnud bussiga kohtades, kus sa tavaliselt ei käi, nii et mis sul sinna piirkonda asja oli? Kiirteede automaatse maksustamise kaartide lugejaid on korraga terve linn täis, nii et politseil on su liikumistest üsna selge ette kujutus. Klassidesse tekivad ruumi põrnitsevad kaamerasilmad. Selliste süsteemide häda on ka väga hästi ära seletatud: sul on 20 miljoni inimesega linnas 2 terroristi ja su nuhkimissüsteem justkui annaks 99% kindlust... Stopp! See annab sulle 200 000 kahtlusalust, seega on systeem mitte 99% tõene, vaid 99,999% vale! Nii et tegelikult kõlbab selline süsteem ikkagi vaid hirmu ja ebakindluse külvamiseks. Muidugi leidub parastajaid, kui mõned ka armukese pidamisega vahele jäävad...
Mulle meeldib teose juures just see väga lähedale tänapäeva asetatud realistlik maailm koos reaalsete probleemide ja reaalselt töötavate tehnikatega. Hirm ja paranoia on USA-s reaalsus, nii et jah, kui keegi nõuab julgeolekut ja karjub „9/11!”, ei söanda keegi talle eriti vastu vaielda. Alati leidub idioote, kes kõigega nõus on ja alati leidub pasapäid, kes ükskõik mis ettekäändel heameelega teisi „õpetama” hakkavad. Ja õnneks leidub alati neid, kes inimväärikuse eest seisavad. Nagu tegelikult Cory Doctorow selle raamatuga. Ehk siis põnevalt vormistatud lugu väga olulisel teemal, ja sellisena hinde kuhjaga ära teeninud.