Niisiis, on küla. Küla ekspordiartikliks, õigemini siis vahetuskaubaks teiste küladega asju ajades on jalgrattad. Jalgrattad kasvavad jalgrattapõllul. Väiksemaid vajalikke asju nagu näiteks kummisaapaid kasvatatakse enda tarvis samuti, aga suuremaid asju, näiteks majaseemneid, tuleb mujalt hankida. Kõik on mõnus, vaikne ja maalähedane, aga siis leiutavad miskis paralleelmaailmas elavad, tehnitsistlikuma arengutee valinud tüübid dimensioonidevahelise liikumise. Ja kuna nende labor - või isegi mitme tehnitsistlikuma paralleelmaailma vastavad laborid - asuvad puhtjuhuslikult samas kohas, kus peategelase maja, siis ei saa neist dimensioonihüppajatest ka kuidagi rahu. Alatasa, enamasti keset ööd, tekib keegi tuppa, vehib relvaga, hüppab läbi aknaklaaside välja, tema järel ilmub tagaajaja, käib äge tulistamine, siis kaovad tüübid hüpeldes minema. Majale peab pärast jälle liiva söötma, et uued aknad kasvaksid, ja hullemal juhul võib maja isegi surma saada. Selge see, et hüppajate vastu tuleb midagi ette võtta.