Romaani peategelasteks on Mace Windu, kes suundub oma koduplaneedile Haruun Kal otsima oma endist padawani neiu Depat. Käib Kloonide sõda ja separatistlik Konföderatsioon on selleks Vabariigist paremini valmistatud. Jedid kasutavad üksiklöökide taktikat ja Depa ongi lähetatud Haruun Kalile, et seal juhtida lojalistide-geriljade üksusi. Planeedil elavad põlisasukad korunnaid ja hilistulnukad balawaid – mõlemad on inimesed. Elamiskõlbulikud on planeedil ainult dzhunglitega kaetud mäetipud, mujal laiuvad väävelgaasidega täidetud orud. Korunnaid elavad dzhunglis, kust balawaid raiuvad kogu galaktikas ülikõrget hinda maksvat väärispuitu. Kahe rassi vahel valitseb leppimatu vaen ja pidev sõda, vange ei võeta, pannakse toime galaktikas senitundmatuid õudusi.
Corusscantile on laekunud Depa läkitus, milles ta kutsub Windut ja võib järeldada, et naine on seal “ära pööranud”, langenud the Force’i tumeda poole mõju alla. Kohapeal selgub, et kõik on muidugi palju keerulisem. Romaani esimene pool on Windu tee Depa juurde, taustaks madistamine dzhunglis. Teine pool on tee planeedilt välja, taustaks madistamine dzhunglis, maal, õhus jne. Kõike seda saadab Windu filosofeerimine ja arutlemine jedi-koodeksi üle. Toimuva suhtes on lugeja pidevalt segaduses, sest pole selge, kes on kelle poolel. Tegu on sõjavastase romaaniga, mille ideestik mulle üldiselt meeldis, kuid sellist asja on mõtekam teostada kinolinal kui kirjanduses. Pidev madin ja plahvatused muutusid tüütuks...jah, pigem oli “Shatterpoint” pettumuseks.