"Ajavalvur" on teine osa Poul Andersoni ajapatrulli-teemaliste omavahel seotud lühilugude kogumik...
"Ajavalvur" on teine osa Poul Andersoni ajapatrulli-teemaliste omavahel seotud lühilugude kogumikest. Lühidalt: ajas rändamine töötab, aga olemasoleva ajaloo rööbastes hoidmiseks eksisteerib Ajapatrulli-nimeline organisatsioon. Kõiki, nii esimese kui ka teise kogumiku lugusid seob Manse Everardi nimeline patrulliagent, kes on aja jooksul välja teeninud õiguse sõltumatuks tegutsemiseks.
Kes on tutvunud esimese kogumikuga "Aja valvurid" (1981, e.k 2017), sellele kõlab kogumiku kahest lühiromaanist esimene, "Elevandiluu ja ahvid ja paabulinnud" (6/10) tõenäoliselt üsna tuttavalt. Manse suundub siin Tüürose sadamalinna iidses Foiniikias, ajal kui naabruses asuv Iisraeli kuningriik on kuningas Saalomoni valitsuse all oma võimsuse tipul.
Sündmusi lükkab siin tagant tuttav stsenaarium - ajamasina tehnoloogia on valedesse kätesse sattunud ning vastaspool ähvardab kogu tuntud ajaloo ümber lükata. Positiivne on see, et pikem formaat annab loole aega iidsetes oludes veetmiseks ja väike moraal on ka. Sisuliselt selles loos väga palju intrigeerivat ei ole, aga ühe ekskursiooni ajalukku võib ikka teha.
Teine lühiromaan, "Goot Odini kurbus" (9/10) on aga hoopis teisest puust. Siin on peategelaseks patrulli üks teadlastest, Carl Farness, kes uurib gootide pärimuskultuuri. Teadlasele omaselt on teda hakanud huvitama üks üsna väike ja vähetähtis kuid traagiline lugu, mis on hiljem ümberjutustatult jõudnud viikingite saagadesse ja ka germaani eeposesse "Nibelungide laul".
Nagu ka teistes paremates Ajapatrulli lugudes on Manse siin kõrvaltegelase rollis. Kogu lugu kuulub Carlile, kes on ilmselgelt kogenematu, satub sisuliselt kohe kultuuriantropoloogia eetikareeglitega pahuksisse ja lükkab käima midagi, mida ta ise enam kontrollida ei suuda. Küsimus, miks patrull teda ei ohjelda, saab lõpuks muidugi selge vastuse.
Eriliselt kõrge hinnangu saab see lugu mingis mõttes pea täiusliku tragöödia kujutamise eest. Carl on oma uhkuses nii pime, et ei näe enda valitud tee lahendust kuni lõpuni välja, olgugi et kõik see sõnastatakse selgelt juba loo alguses. Isegi kõige lõpus peab Manse olema see, kes tema jaoks tükid kokku paneb ja see, kes sunnib teda karika kibeda põhjani jooma.
Need ongi sedasorti sähvatused, mida ma Andersonilt ootan. Ega ka üldiselt ta midagi kehva ei kirjuta, kuid Ajapatrulli lugudes andsid seni tooni pigem kergemad ajaloolise taustaga seikluslood - isegi kui mõnes neist pisut süngemaid varje näha võis. "Goot Odini kurbus" aga näitab, mida ajapatrulli-materjaliga hea tahtmise korral tegelikult teha on võimalik.
Hinnang: 8/10
Kes on tutvunud esimese kogumikuga "Aja valvurid" (1981, e.k 2017), sellele kõlab kogumiku kahest lühiromaanist esimene, "Elevandiluu ja ahvid ja paabulinnud" (6/10) tõenäoliselt üsna tuttavalt. Manse suundub siin Tüürose sadamalinna iidses Foiniikias, ajal kui naabruses asuv Iisraeli kuningriik on kuningas Saalomoni valitsuse all oma võimsuse tipul.
Sündmusi lükkab siin tagant tuttav stsenaarium - ajamasina tehnoloogia on valedesse kätesse sattunud ning vastaspool ähvardab kogu tuntud ajaloo ümber lükata. Positiivne on see, et pikem formaat annab loole aega iidsetes oludes veetmiseks ja väike moraal on ka. Sisuliselt selles loos väga palju intrigeerivat ei ole, aga ühe ekskursiooni ajalukku võib ikka teha.
Teine lühiromaan, "Goot Odini kurbus" (9/10) on aga hoopis teisest puust. Siin on peategelaseks patrulli üks teadlastest, Carl Farness, kes uurib gootide pärimuskultuuri. Teadlasele omaselt on teda hakanud huvitama üks üsna väike ja vähetähtis kuid traagiline lugu, mis on hiljem ümberjutustatult jõudnud viikingite saagadesse ja ka germaani eeposesse "Nibelungide laul".
Nagu ka teistes paremates Ajapatrulli lugudes on Manse siin kõrvaltegelase rollis. Kogu lugu kuulub Carlile, kes on ilmselgelt kogenematu, satub sisuliselt kohe kultuuriantropoloogia eetikareeglitega pahuksisse ja lükkab käima midagi, mida ta ise enam kontrollida ei suuda. Küsimus, miks patrull teda ei ohjelda, saab lõpuks muidugi selge vastuse.
Eriliselt kõrge hinnangu saab see lugu mingis mõttes pea täiusliku tragöödia kujutamise eest. Carl on oma uhkuses nii pime, et ei näe enda valitud tee lahendust kuni lõpuni välja, olgugi et kõik see sõnastatakse selgelt juba loo alguses. Isegi kõige lõpus peab Manse olema see, kes tema jaoks tükid kokku paneb ja see, kes sunnib teda karika kibeda põhjani jooma.
Need ongi sedasorti sähvatused, mida ma Andersonilt ootan. Ega ka üldiselt ta midagi kehva ei kirjuta, kuid Ajapatrulli lugudes andsid seni tooni pigem kergemad ajaloolise taustaga seikluslood - isegi kui mõnes neist pisut süngemaid varje näha võis. "Goot Odini kurbus" aga näitab, mida ajapatrulli-materjaliga hea tahtmise korral tegelikult teha on võimalik.
Hinnang: 8/10
Teksti loeti
eesti keeles