Seda raamatut võiks pidada üsna korralikuks fantasy mõnitamiseks, kui autor poleks asja surmtõsiselt võtnud. Naljakas ka ei ole, kuigi alguses võtab muigama, kuidas tegelased igal lehel karjuvad "Oo, Jumal! See on uskumatu!", ja tormavad, silmad hirmust pärani, minema järkekordse müütilise peletise eest. Viiekümnendal leheküljel aga hakkab see juba lootusetult ära viskama.
Algus on paljutõotav: "Kui aeg hakkab maha käima, laguneb reaalsus tükkideks." Maa on üks võimalikest reaalsustest, seda kutsutakse "paradiisiks" ja see on suletud teiste reaalsuste õuduelukate eest. Kellameister aga on mures, sest keegi peaks uue aja kirjutama. Vana ei püsi enam, Maa taevas vilksatab draakoneid, siinseal ründavad hiigelhulgad konni, rotte, liblikaid, nähakse veidraid elukaid... Üsna paljulubav, aga tegelikult on kogu raamat infantiilsel muinasjututasemel - seltskond reisib ühest kohast teise võlumaal, kogu aeg viimasel hetkel pääsedes. Ja mis nad Clockmasteri lossist leiavad - suure hunniku kelli...