Ulme traditsioonilise nelikjaotuse järgi (diiplev soga, fantaasia, õudus, TTU) liigitub see pikem lugu esimesse alamžanri, kuigi autor võib ise vabalt uskuda, et see on psühholoogiline õudus. Loo sisu ei ole mingit mõtet edasi anda, sest sogased värgid on kõik kuidagi ühesugused.