(kogumik aastast 2012)
eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2012
Kusjuures kõige segasemaks jääb taas, miks just need 2 autorit paari pandi... Mida neil küll ühist on? Gene Wolfe: üks omapärane mees, kelle lood on justkui pisut eksootilised hõrgutised, mille olemus jääb sügavalt arusaamatuks toidust vaid toiteväärtust mõistvale seltskonnale. Mees, kelle lugemine originaalis paneb mind häirivalt tihti sõnaraamatut otsima... Meeleolupildikesed, mis panevad kahetsema, et endal sugugi nii hästi välja ei tule...
Ja siis John Varley: heade ideedega mees, kes selle jälle kuidagi... ei oskagi öelda... mehaaniliselt kirja suudab panna. Kõik on nagu paigas, aga puudu on just see fluidum, mille tõttu ma hindan nii kõrgelt Wolfe`i. Ütleme, mõlemad Varley lood olid kerge pettumus ja kinnitasid mu varasemat arvamust mehest -- hea, aga ei vaimusta.
Aga kokkuvõttes ikkagi vt. algust ;-)
Ei saa minagi muidu kui et pean imestama, et miks just need kirjanikud ja miks just need jutud. Tegelikult ei meeldinud mulle kumbki kirjanik ja ükski jutt, kuid tunnustada tuleb ühemehekirjastuse Skarabeus kangelaslikku visadust ja juba teise dekaadi ulatuvat ajalugu selliste ulmekirjanduse külgede maakeelde panekul ja tutvustamisel, mis "suurtel" kirjastustel üsnagi kindlalt tegemata jääks. Lugudega on nagu on, lõppude lõpuks on meeldimine üsna subjektiivne maitse asi, aga ei saa mitte jätta kiidusõnu jagamata Skarabeuse ja Arvi Nikkarevi tegevusele.
Veelkord, aitäh!