Mulle Gene Wolfe`i tekstid ei meeldi. Kohe üldse mitte, vähemalt need, mida ma lugema sattunud olen. Ei ole erandiks ka seegi siin ja seepärast lugesin ma eessõnas olnud tavapärast kiidukoori hämmastusesegase põlgusega. Neil Gaimani mitte just väga tagasihoidlik: "Suurim praegu elavatest ingliskeelsetest kirjanikest" jne, blaablaablaa.
Tegu on miski postmodernistliku sogaga. Mingid poiss ja tüdruk kondavad mööda linna ja mingeid maju ringi ja otsivad oma isa. Linn on veidike imelik ja teisi inimesi eriti ei paista olevat. Isa majas nad nagu algul näevad vanameest, aga lõpuks leiavad keldrist tema laiba. Igal pool, kuhu nad satuvad, mängivad telekad mingeid kanaleid, aga kõik on "mute" ehk siis vaikse peal ja pulti pole kusagil.
Kergelt meenutas stseeni miskist David Lynchi filmist või sarjast, aga kui "Twin Peaks" välja arvata, siis ei meeldi mulle ka Lynch. Kasutan võimalust oma arvamus välja öelda ja ütlen, et lugu oli sitt. Kaks.