Esimene kokkupuude paljukiidetud vanameistriga on konfliktne. Minu meelest on "The Hour of the Sheep" peaaegu puhtalt fantastiline jutuke, millel oleks mingisugunegi sisu alles siis, kui tegu oleks umbes poole peatükiga palju pikemast romaanist. Kohusetundlik mõõgavõitleja on pandud mingisuguse President-Protektori käsul kirjutama temaatilist õpikut. Avastanud, et ta kogemused piirduvad vaid tippspordiga ning ühtegi kurjategijat pole ta omal käel korrale kutsunud, läheb ta litside ja kõrtside linnaosasse seiklusi otsima ja leiabki natuke. Kogu lugu.
Möödaminnes pillatud ulmelised elemendid (näiteks peategelase dilemma, kas lugeda õpiku tekst mingisse "vprinti" või kirjutada pliiatsiga) kolksuvad õõnsalt, maailm tundub klassikaline ja ebahuvitav, tegelased ülimalt pealiskaudselt visandatud ning pointi või moraali mina loost ei leidnud. Mida selline käkk teeb ulmekogumikus ja miks Wolfe`i heaks kirjanikuks peetakse, jääb küll arusaamatuks.
Möödaminnes pillatud ulmelised elemendid (näiteks peategelase dilemma, kas lugeda õpiku tekst mingisse "vprinti" või kirjutada pliiatsiga) kolksuvad õõnsalt, maailm tundub klassikaline ja ebahuvitav, tegelased ülimalt pealiskaudselt visandatud ning pointi või moraali mina loost ei leidnud. Mida selline käkk teeb ulmekogumikus ja miks Wolfe`i heaks kirjanikuks peetakse, jääb küll arusaamatuks.