Selles mõttes tüüpiline Wolfe`i tekst, et jutustab tegelane, kes toimuvast suuremat ei jaga - see on ajarändur, kes miskipärast peab end palveränduriks ja paistab, et ta on mingi tehnilise vea tõttu sattunud väga valesse aega. Lisaks ei mäleta ta, kes ta on, ja miks ta üldse teele asus, mäletab ainult, et eesmärgiks olid vist Põhja-Ameerika indiaanlased ja miski laev Mayflower, mille kapteni nimi oli Jones. Ise oli ta vist mingi teadlane. Ajareis on tema mälule halvasti mõjunud. Mees peab digitaalset päevikut ja tal on kolm implanti. Aga aegupidi tema mälu üha tuhmub.
Tegelikult on ta sattunud muistsesse Kreekasse ning juhtub osa võtma Iasoni argonautide retkest Kolhiidasse. Tema girlfriendiks saab neiu nimega Atalanta ja seiklusrikas reis kulgeb (tõenäoliselt) samuti, nagui me seda teame. See tähendab, et on igasugu mütoloogilised peletised, hiiglased ja jumalate sekkumine. Peategelase jaoks ongi kõige hullem see, et oma ajarännuga on ta nähtavasti välja vihastanud ajajumala Kronose. No võib-olla tundub see Wolfe`i jaoks natuke liiga lihtsa süzheena, aga puänt on ootamatu ja igati meistri vääriline.