Wolfe on väga omapärane ja iselaadi maneeriga kirjanik ning selle ühe kogumiku varal oleks tema eriomadusi ja stiilivõtteid küllaltki mõtetu analüüsida. Tema jutud on väga tihedad, täis mõistatusi ja vihjeid ja väga selgeid lahendusi Wolfe reeglina ei paku. Tihti kasutab ta niinimetatud “ebausaldusväärse jutustaja” meetodit - see tähendab, et sündmusi annab edasi isik, kes on kas juhuslik pealtnägija või ei oma ta muul moel toimuvast täit infot. Paljud jutud on kas kirjad, päevikud või kelleltki kuuldusena edastatud. Samas on Wolfe’i kirjastiil kuidagi kerge ja filigraane, elegantne ja ladus. Ja kindlasti on tal ka väga originaalne ja kordumatu fantaasialend, omamoodi sissevaade tuntud teemadesse, nii et veidi süvenedes saab lugeja üsnagi ainulaadsete ulmeelamuste osaliseks.
Wolfe oskab jääda ka väga lihtsaid ja lühikesi tondijutte kirjutades väga veenvaks (The Monday Man, The Bishop Who..., A Fish Story, The 11th City). Keerulisema käiguga fantasy-lugudes peab lugeja olema väga tähelepanelik, sest mõned seosed ja vihjed on väga peidetud. Mõistagi on aga kogumikus ka selliseid tekste, mille peale oskad ainult mühatada ja tõdeda, et kirjaniku kavatsused ja fantaasialend panid sinu eest kaugele plehku (The Waif, Pocketsful of Diamonds, Houston 1943, Copperhead). Üldiselt aga need üldpilti ei riku, sest väga tugevaid ja huvitavaid jutte leiab sellest kogumikust kuhjaga. Põnevamaid neist olen ma ka eraldi arvustanud. Igaljuhul soovitan.