Romaani teine pool toimub peamiselt Celidoni kuningas Arnthori lossis. Sir Able üritab pääseda kuninga jutule, et edastada oma armastatu, aelfide pritsessi Disiri sõnumit, ta võitleb turniiri ja satub kahe rivaalitseva kuninganna intriigide vahele. Kangekaelne Arnthor pistab ka vangikeldrisse. Siin on rohkesti uusi tegelasi, kellest nii mõnelgi on sugulussidemeid muude maailmatega, romaani lõpuosas ründavad Celidoni inimsööjad osterlingid ja riigi kaitse organiseerimine langeb jälle suuresti Able’i õlgadele. Üldiselt on selle romaani seiklusküllasest pealispinnast üsna raske ja mõttetu ülevaadet teha, sest tegelasi on väga palju. Muude pindade ja kihtide lahtiseletamine oleks veelgi keerulisem, sest täit selgust lugeja ei saa ega vist ei peagi saama. Sündmuste tagune loogika ja seosed ulatuvad läbi mitme maailma ja neist mõne asukad (draakonid ja aelfid) võivad enda keha suvaliselt muuta. Väga palju on maagiat ja seletamatuid sattumisi kuhugi. Mythgartr võib-olla nagu meie maailma miski peegeldus aga võib olla ka mitte.
Kui millestki lugeja peab kindlasti aru saama, siis teatavatest väärtustest, mida Wolfe ülistab ja mida saab kokku võtta ühe sõnaga - rüütellikkus. Teine sõna, mis seda romaani iseloomustaks oleks ebastandartsus. Pealtnäha ju üsna tavaline fantasy story aga edasi antud küllaltki ebastandrtselt, romaan koosneb valdavalt dialoogidest. Olgugi, et lõpuks jääb ikkagi liiga palju mõistatuseks, on romaanis on selgelt motiive ja seoseid, millest lugeja ei saagi aru saada, on kokkuvõttes seda siiski üsna lahe ja põnev lugeda. Hinne oleks kusagil “nelja” ja “viie” vahel.