Teismeline poiss tänapäeva Ameerikast satub (juba romaani teisel leheküljel) meie maailmast kuhugi fantasy-maailma, kus ta pärast lühikest ringirändamist ning kohtumist ülla rüütliga satub kogemata ilusa haldjaprintsessi otsa, kellesse ta armub ja kes muudab ta kümmekond aastat vanemaks. Printsess lööb noormehe rüütliks, tema nimeks saab sir Able of the High Heart ning ta asub hankima endale maagilist mõõka Eternet, mida valvavat keegi draakon. Selles maailmas on 7 tasandit: tavaline inimeste maa on Mythgartr, selle all on haldjateriik Aelfrice, siis miski põrgutaoline Muspel. Mythgarthi peal on taevamaailm Skai, ja siis veel kolm maailma, kuhu tegevus esialgu ei jõua.
Sir Able alustab niisiis nullist ja et jõuda oma eesmärgini – mõõk Eterne ja aelf Disiri armastus – pole tal kasutada muud, kui rüütliväärtused, st ausus, kindlameelsus, vaprus, ustavus. Ta seikleb merel, võitleb inimsööja-piraatidega, kogub sõpru, satub vahepeal Aelfrice’i ja tema abilisteks-teenriteks-orjadeks kogunevad kaks kehamuutjat haldjaneidu-kimääri; kõnelev hiigelkoer Gylf, kõnelev nõiakass Mani ja ogre nimega Org. Sir Able asub hertsogi teenistusse, kes saadab ta katseajaks põhjapiirile võitlema angrbornidega (hiiglased või trollid), teel ühineb ta kellegi lord Beeliga, kes on kuninga saadikuna teel angrbornide kuninga juurde, et oma tütart talle naiseks pakkuda ja rahu sobitada. Mahuka romaani lõpuks jõuab sir Able ka draakoni ja Eterneni.
Mõistagi mahub selle kõige vahele veel ääretult palju seiklusi ja sekeldusi, saladusi ja mõistatusi. Maailmaloomises on Wolfe nähtavasti kasutanud briti ja põhjala mütoloogiat ja kõrgkeskaegset olustikku. Sir Able (tema pärisnime me teada ei saagi) saab vahel nende maailmade vahel liikuda, kuid nende kosmogoonia jääb lahti seletamata. Üleminekud on kohati üsna unenäolised ning ka Able ei tea, kuidas ta teise maailma satub. Able’it näiks otsekui saatvat haldjariigi soosiv poolehoid ja õnn, samas kohtab ta oma teel igasuguseid tegelasi, kes teavad tema rollist ja saabumisest siia ilma rohkem, kui sir Able ise. Nii et ühest küljest on see kindlasti high fantasy, aga kirja on see pandud mitte kuigi traditsioonilises vormis. Romaani tempo on väga kiire, laused lühikesed ja lihtsad, kirjeldusi ja mõtisklusi on väga vähe, äärmiselt palju on dialooge, sündmused rulluvad kiirelt edasi ja mingit jokutamist ei ole. Ja Wolfe on tuntud kui kirjanik, kes lood on täis puslesid ja võrrandeid, mida lugeja peab ise lahendama. Nii jäävad ka „Rüütlis” mitmed seosed ja autori taotlused veel varjatuks. Samas on romaani lugemine eriliselt ladus ja põnev.
Gene Wolfe on minu teada ainus ulmekirjanik, keda on korduvalt nimetatud parimaks elusolevaks inglise keeles kirjutavaks autoriks, parimaks ja targimaks, suurimaks ja olulisemaks ulmekirjanikuks. Ka „Rüütli” puhul on selge, et selle on kirjutanud suur meisterkirjanik, ja et lugejal on siin palju rohkem avastamist kui otseselt kirja on pandud. Sü˛eelisele klieelisusele vaatamata on see väga originaalne, mitmetasandiline ja sügav teos, mis õilistab ja ülistab rüütellikust. Samas on liiga palju peidus; jutustaja on (Wolfe’ile tüüpiliselt) isik, keda ei saa alati usaldada. Romaan on jutustatud kirja vormis, mida Able oma vennale kirjutab. Kirjas on peamiselt see, mida keegi tegi ja ütles, aga puudub nn vaade kõrgemalt. Able kirjutab oma seiklustest, kuid analüüsib toimuvat üsna vähe või peaaegu üldse mitte. Ja kuna ta toimuvat ise samuti ei mõista, peab lugeja olema topelt tähelepanelik. Samas on jälle dialoogid nii pikad ja ladusad ja tegevus kiire, et ka lugejal pole suurt mahti analüüsida ja vastuseid otsida. Noh, aga hinne on muidugi kindel „viis”.