Kasutajainfo

Gene Wolfe

7.05.1931-14.04.2019

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Gene Wolfe ·

The Fifth Head of Cerberus

(lühiromaan aastast 1972)

eesti keeles: «Kerberose viies pea»
antoloogia «Aphra» 2005

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
2
2
1
0
Keskmine hinne
4.357
Arvustused (14)

Hallil ajal oli siinarvustatav lühiromaan esimene Gene Wolfe`i tekst, mida ma lugesin ning tuleb tunnistada, et autorist sai kohe nimi, mis meelde jäi. Olen hiljem lugenud kirjaniku nõrgemaid ja tugevamaid tekste, aga see esimene on selline armas, et viis tuleb kohe ilma igasuguse hinnaalanduseta. Tegu on lihtsalt hea looga!

Lühiromaani sisuks on ühe noormehe meenutused oma lapsepõlvest. Nooruk sündis, kasvas üles ja elab ka loo jutustamise ajal mingis kaksikmaailmas, mida asustavad Maa kolonistide järeltulijad. Planeet on üsna prantslastekeskne, kuid see pole eriti oluline. Noorukil on ka vend... ja vend oli tavaline inimene. Nooruk ise aga kloon. Mõtlesin tükk aega, et kas tasub seda fakti arvustuses välja öelda, kuid ka mina teadsin seda enne lugemist ning lugemisvõlu polnud küll väiksem. Tõttöelda polegi oluline, kas lugeja teab, et kes see nooruk on... lühiromaan on ju selle nooruki kasvamisest ja kujunemisest värvikas ja kummalises koloniaalmaailmas. Lummab, et autor ei seleta kusagil planeedi fantastilist olemust lahti... lihtsalt tegevuse käigus selgub ühte ja teist.

Tekst on täidetud kõige sellega, mis teeb Gene Wolfe`i teosed nii heaks (ja paljude jaoks sedavõrd arusaamatuks ning ebameeldivaks), ehk teisisõnu puudub loos otsene seiklus. Küll on aga põnevust ja pinget, mida tekitab antud fantastilise situatsiooni kirjeldamine ning tegelaste suhted ja üleelamised. On ka nn. uuele lainele omast eksperimentaalsust ja teatavat «räpasust» (narkootikumid, seks, teadvuse hämarad allhoovused jne.), mida autor kasutab õnneks siiski talutavas koguses ning pehmendab seda kõike romantilise loo endaga.

Mitmeplaaniline tekst, mis kandideeris nii Hugo, kui ka Nebula auhinnale. Ajakirja «Locus» lugejaküsitlusel jäi tekst lühiromaani kategoorias kolmandale kohale.

NB! Lühiromaanist sai veel ilmumisaastal samanimelise romaani esimene kolmandik.

Teksti loeti inglise keeles

Jutt nagu sibul, ühe kihi alt koorub järgmine, hoopis teistsugune. Ainult see, mis sealt lõpuks välja koorus, ei olnud küll see, mida oodanuks.

Sisuliselt on tegu ühe nooruki päevikuga. Kolkaplaneedil suletud hoones elav ja õppiv rüblik kirjeldab oma maailma avastamist, mis nagu ikka peidab ühe üllatuse teise järel. Ja kõik pole hoopiski nii nagu paistab. Kogu see kloonimise lugulaul ja androidõpetaja ning imelikud peresuhted õnnestub autoril siiski kuidagi kokku tõmmata.

Teksti loeti vene keeles

Raske on sellest loost sisu avamata midagi täpsemat kirjutada. Et tegu on noorpõlvemälestustega, et keegi meenutab oma lapsepõlve ja seda teed, mis ta vanglasse viis... Lugeja tähelepanu peab olema võrdselt tugevalt nii jutustaja isikul kui ka planeedil ja selle olustikul. Minajutustja on kasvanud üles bordelli pidava isa majas, koos oma venna ja kentsaka koduõpetaja mr Millioniga. Planeet on prantsuskeelne ja üsna selline maine, olulist hi-techi ei ole; küll aga mõned robotid ja kosmoselaevad. Sõsarplaneet Saint Anne`il on kunagi elanud aborigeenid, kes väidetavalt oskasid oma kuju muuta, ja kelle esimesed kolonistid tapsid. Selle huvitava maailma taustal hakkab siis minategelane jõudma puberteediikka ning ta isa hakkab tema peal toimetama kummalisi eksperimente. Kes, mis, kus ja miks on küsimused, mida seda lugedes kogu aeg küsid aga nii pagana põnev jutt ja intelligentselt kirjutatud, et vastuste peale mõtlema ei hakka. Tehniliselt on jutt küll kloonimisest, aga alles lõpus selgub, et millest siis tegelikult. Võimas tekst, väga võimas, ma kahtlen kas tavakirjanduses üldse saabki sama teemat nii sisukalt lahata.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest omapärane teos. Primaarne ei näi siin mitte tegevus, vaid peategelase (kelle õiget nime me teada ei saagi) sisemaailm. Niisugusel puhul võiks karta, et tulemuseks on mingi tüütu heietus, aga kaugel sellest. Välja on tulnud väga huvitav ja kauaks meeldejääv lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Hindes ei ole loomulikult kahtlust... Ääremärkusena lisaksin, et siin näib autoril olevat õnnestunud vältida paljude sopakakirjutajate suurt viga kloonimise teemal. Et siis on täpselt kontrollitud kasvukeskkonnaga päris kenasti ära põhjendatud, kuidas see ikkagi iga kord niimoodi juhtub, et kloonitud isiksus doonori sarnaseks kujuneb.
Teksti loeti eesti keeles

Kui nüüd mõtlema hakata, siis tuleb välja, et jutul üldkokkuvõttes nagu mingit erilist sisu ei olegi. Mees jutustab oma lapsepõlvest ning tutvumisest maailmaga, mis on nii kirju, kohati isegi võigas ning kindlasti huvitav. See on kummaline jutustus, kus eelkõige on rõhku pandud detailidele ja vihjetele ning kandev sisu jäätud tahaplaanile. Alguses arvasin ma, et tegu on jälle ühe sellise jutuga, kus mingi hädavaresest peategelane põhjendab ja õigustab oma tegusid. Õnneks pidin ma pettuma. See on tõepoolest hea jutt, mille hindes pole kahtlust. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Loetav ja oma rõvedusest hoolimata kaasahaarav lugu. Autor harutab detaile sujuvalt lahti, kuid kahjuks ei jõua oma looga kuhugi. Seetõttu saab jutt minult hindeks rahuldava. Oleks autor kasvõi mõnele "kes, mis, kus ja miks" küsimusele vastanud, oleks hinne kõrgem.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda teksti nüüd teist korda - esimene oli siis kui ta eesti keeles ilmus kogumikus "Aphra" 2005. aastal. Esimene kord ei jätnud ta mulle erilist muljet, oli koguni nii muljevaba, et ma ei suutnud enne lugema hakkamist meelde tuletada vähimatki pidet selle lühiromaaniga.

Analüüsides tagantjärgi ei saagi ma päris hästi aru, mis mulle selle teksti juures just meeldib. Ma pole eriline gooti/õuduse austaja, tekstis aga oli sellist perversset dekadentsi küllaga, mis neid stiile iseloomustab. Juba tegevuskoht bordell ja vihjete tasandil toimuvad rikaste härrasmeeste ja bordellis elutsevate tüdrukute veidrad ja kummalised lõbustused panevad fantaasiamahlad liikuma. Tekstis leidub kummalist, groteskile lähenevat dekadentset perverssust veelgi, kasvõi need võitlusorjad ja kogu see kummaline kloonimise teema, ebavajalike kloonide orjaksmüümine ja nii edasi. Tavaliselt mulle ei meeldi roiskumise ja mädanemise taotluslik lehk "gooti" romaanides, siin aga oli see üsna omal kohal ja andis mulle esmakordselt aimu, miks Wolfe`i suureks sõnameistriks peetakse. Siiamaani olid Wolfe`i loetud lood tekitanud minus parimal juhul ainult halvakspanevat ükskõiksust, halvemail juhtudel ärritust.

Üldiselt - kuna tegu on kolmest lühiromaanist koosneva tervikuga, tekkis terav huvi ka ülejäänud kahe osa vastu. Peab ilmselt muretsema. Seniks aga soe soovitus kõigile eesti keeles lugevatele ulmehuvilistele: tasuks üles otsida ja hankida 2005. aastal ilmunud Arvi Nikkarevi poolt koostatud kogumik "Aphra", kus see suurepärane lühiromaan sees on (seal on veel igasugust väärt kraami peale Wolfe`i loo muidugi veel).

Teksti loeti eesti keeles

Igav.
Lugedes ei teki pinget. Olen kaks korda lugenud, mõlemal korral suudan end vaevu läbi venitada. Tekib kujutlus, et see pealkirja „Kerberose viies pea“ peaks vist tõusma mingisuguse sümboli tasemele. No ei tõuse.
Kogu see prostide seltskond seal isakodus on kuidagi sootu ja seksuaalsusetu. Pole ka iha naistegelase vastu. Ei tõuse. Igav.
Kujutledes teksti põhjal autorikavatsusi, võib arvata ... lõpp, et kõik kordub (minategelane asub kõiges oma isa asemele), peaks tekitama midagi õuduse laadset. See eeldaks maja õhkkonna ja peategelase saatuse ettemääratuse jubeduse tajumist. Võib olla ka lugeja viga, aga midagi taolist ei toimunud.
Igav.
Need ühepoolsed teooriad (sotsiaalkonstruktivism ja täielik geneetiline determineeritus) on minu jaoks lootusetult rumalad. Nende peale jutu ehitamisel haardub algidee rumalus loosse ja tulemuseks on terviklik ja orgaaniliselt rumal jutt.
Kahe sai sellepärast, et sarnase konstrueerituse tasemega eestlase jutt on veel oluliselt igavam ja kesisem – see oli see jutt, kus ema käis vampiiridele litsiks ja lapsed olid sisuliselt omapäi jäetud, ehkki ema arvas, et teeb seda laste nimel ja pärast. Ema oli loll ja lapsed lollid.
Empaatia lollide suhtes (see puudutab ka Wolfe tegelasi) ja selle kaudu millegi olulise rääkimine nii inimesest kui ühiskonnast on võimalik, aga nõuab hoopis teisest kvaliteediklassist kirjutamismeisterlikkust (tõlkimismeisterlikkust?). Faulkner ei olnud igav.
Teksti loeti eesti keeles

Pea kogu jutt on justkui sissejuhatus, aga saab läbi veel enne kui tõeliseks tegevuseks läheb. Õiget põnevust ei tekigi. Lõpp on originaalne, aga väheveenev. Maailm on ilusasti kirjeldatud, aga selle kirjeldusega justkui kõik piirdubki.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2020
juuni 2020
mai 2020
aprill 2020
märts 2020
veebruar 2020

Autorite sildid: