Gene Wolfe

Oletasin märksa paremat juttu.
Väga hästi näitab kirjaniku sõnaosavust ja olustiku/õhustiku edasi andmise võimet see, kui kiiresti ma selle maailma/ajastu mõju alla langen. Ja selle koha peal müts maha - paari esimese lausega olin "relvituks tehtud"...

Jah - Sõna Seadmise Kunst on Wolfe`il käpas. Alles siis, kui pool raamatut läbi oli loetud hakkas pisut häirima liigne (pseudo)filosofeerimine igal tasandil (pea iga tegelane, kellele paar lauset suhu pandi, kippisid targutama Maailma Suurte Saladuste kallal, justkui kõigile olekskorraga Kommunism kätte jõudnud ja kellelgi migagi targemat teha polnuks...) ja sellest targutamisest tulenev sündmustiku laialivalguvus ja kaootiline edasi-tagasi hüplemine ajas (minategelase mälestustes sobramine). Pool raamatut raisati pooleteise päeva sündmuste kirjeldamisele! Lõpptulemusena jäigi selline mulje, et "esimene raamat" oli kõigest sissejuhatus pikemale loole, mitte aga iseseisev teos.

Üldiselt aga tuleb mainida, et tegemist igati loetava kirjatükiga ja ega need targutusedki nüüd nii häirivad polnud, et lugemist segaks. Seda enam, et autori Sõnakunst ON kõrgel tasemel. Ainuüksi lugemisnaudingu eest tõstan hinnet 1 palli võrra (nii et igati keskpärase 3 asemel - mis oleks siis ainult sisu/actionit hinnates kukkunud - tuleb tubli 4)

Lugege ja nautige ... kui tahate lugeda tervet sarja!

Severian kirjeldab oma elu. Algab sellest, kuidas ta pea uppus jões, kohtas surnuaias hauarööviga tegelevat kuulsat renegaadi Vodalust. Seejärel kirjeldab elu timukate ordus, põhimõtteid ja igapäeva. Siis tuleb mängu kaunis Thecla, kes Autarchi ebasoosingusse on langenud ja kellesse ta vangistuses armub. Thecla muidugi saab oma karistuse, kuid pääseb kergemalt, kuna Severian talle enesetapuks noa annab.

Alles nüüd, nii poole raamatu pealt, pöörab jutt sinnapoole, mida edaspidi järgitakse. Severian on eksinud gildi tavade vastu, kuid kõrgemalttuleva otsuseta ei saa teda hukata ning kõrgematele sellest apsakast rääkida pole plaanis. Lahendus: Severian saadetakse timukaks Thraxi linna põhjas.

Ülejäänd pool raamatut (või rohkem) kulub Severiani mitemkülgsetele ja segastele seiklustele Nassuse linnas. Raamatu lõpuks jõuab ta linnamüüri läbimiseni.

Severian satub pettusskeemi duelliga, millega kaupmehed loodavad ta timukamõõka endale saada. Sealt pärinebki tutvus Agiaga, kes konsiliaatori küünise varastab ning selle Severiani tasku peidab, teda botaanikaaeda relva järele juhib (kus nad kohtavad Dorcast) ning duelliplatsile viib. Severian aga ei saa surma.

Severian lööb timukana Agiluse venna, petusskeemi kaasosalise ja Agia venna pea maha.

Samal õhtul kohtuvad nad Dorcasega ta Dr. Talose ja ta näitetrupiga. Nendega, muide, on ta jõudnud juba varem linnas kohtuda. Kuna neil on ühine tee põhja poole, jäävad nad kokku. Nii jõuavad nad linna piirini.

Kaks ülejäänud kolmandikku koondavad paari päeva sündmusi, mil Severian on asunud teele ja kui temalt üritatakse välja petta eriliselt väärtuslikku mõõka. Selle käigus jõuab Severian armuda esiteks petiseneiusse Agiasse ja siis teise kaunitari (oma mälu kaotanud) Dorcasesse ning kohtub kolmest liikmest koosneva dr. Talose rändnäitetrupiga, kellega koos ta nähtavasti edasi reisib. Romaan on väga selgete piiridega, lõppeb väga loogilises kohas – ühest väravast teise; avastseen toimub nekropoliväraval, millest saavad alguse sündmused, mis viivad Severiani jõudmiseni linnaväravani suure Müüri ääres. Nende paari päeva jooksul toimuv on edasi antud tüüpilises Wolfe’i stiilis, st pole just mitte kõige hõlpsam lugemine, tuleb pidevalt nuputada asjade ja nähtuste tagamaade üle ja kujundada arusaamu Nessuse linnast ja Urthi maailmast. Kõrvalisi tegelasi, seiku ja seoseid, mida kirjanik otsesõnu ei ava, igasugu sasipuntraid ja intriige on palju ja vahepeal kipub pilt üsna segaseks minema. Seda eriti võrreldes avaosaga, mis kulgeb igati põnevalt ja arusaadavalt, ja kus fookuses olid muud asjad.

Ma hindan „nelja plussiga”, mis on pisut ebamäärane hinne, aga märgib ilmselt ikkagi seda, et Wolfe’iga ei ole alati lihtne ühel lainel püsida. Samas oli aga piisavalt huvitav ja Wolfe’i meisterlikkus selliste segaste asjade kirjutamisel on saavutus omaette.