Päris kena psühholoogilise kallakuga jutt. Kaks leitmotiivi - kontakti loomine võõrastega (samal teemal "Diogenese laternast" jutt "Intelligentsi proov") ja reaal- ning humanitaartaustaga tegelaste mõtteviisi erinevus. Hinde solgivad aga ära detailid, nagu:
- paberist tähekaardid, millele on tähtede vahelised distantsid peale kantud;
- fosfori peal arvutikuvarid;
- muu kaugesse tulevikku täiesti sobimatu praht.
Loo lõppedes nenditakse, et humanitaarile on olulised inimesed, aga reaalile asjad... Kui nii, siis on Gene Wolfe esinenud antud lugu kirjutades täieliku humanitaarina (jah, ma tean, et ta on tegelikult insener, tänan küsimast). Esemeline keskkond, milles tegelased toimivad ja oma iseenesest huvitavaid arutelusid harutavad, on märkimisväärselt fantaasiavaene.