Jutu peategelane on mingi poiss, kes elab oma emaga mingil saarel. Mingid tädid on kah veel. Poiss leiab mingi ägeda raamatu (paras sopakas teine) ning kolmandik juttu ongi hoopis katked sellest raamatust...
Väga keeruline on kirjutada sellest, mis jutus toimub, sest autor jätab palju asju lugeja enda otsustamisele. Ühte võin küll öelda: IMHO on antud jutt suurepärane kirjeldus ühest väikesest poisist ja tema maailmast. Maailma kuulub orgaanilise osana ka see raamat, mida ta loeb. Hea jutt, mida aga ma üldse soovitada ei julge... ka BAAS näitab, et see Gene Wolfe`i loomingu tarbimine kõikse kergem ülesanne pole. Öelda võib ka seda, et tavaulmest jääb antud lugu väga kaugele, kuid tavakirjandus see ka pole... maagilise realismi vaimus fabulatsioon ehk?
Jutt pidi ka äärepealt Nebula võitma. Harlan Ellison on kirjeldanud, et kuidas Gene Wolfe juba hõigati võitjana välja ning siis selgus, et tseremooniameister luges midagi valesti ja Wolfe jäi teisele kohale, sest auhinda üldse välja ei antudki... Harlan Ellison püüdis ette kujutada, et mida võib tunda autor, kes juba tõuseb püsti, et minna auhinnale järele ning kuuleb järsku, et sorry, no award. Igatahes võttis autor järgmise «Archipelago» sarja kuuluva tekstiga revanshi ning sai oma Nebula kätte!