Lugu algab meeleolukalt... mingis Saksa provintsilinnas elav matemaatik märkab ajalehekuulutust, kus teatatakse, et firma võtab lahendamiseks (st. arvutuslikule teostusele) matemaatikatöid.Matemaatik ongi äsja ühe töö lõpetanud ning plaanib seda kontrollida mingil võimsal pealinna arvutil, pärast sellist kuulutust pöördub matemaatik muidugi kodulinna firma poole.Kummaline on vaid see, et uus arvutuskeskus asub hullumaja vahetus naabruses!Kummalist on veelgi — valmis töö ei saabu mitte arvuti väljatrüki kujul, vaid hoopis pakitäie käsitsi kirjutatud lehtede näol!Matemaatikut hakkab vaevama kahtlus, et kohalikus hullumajas hoitakse kinni mingit matemaatikageeniust.Teadlane annab firmale uue töö ning selle lahendus saabub hoopis uue käekirjaga kirjutatuna.Kahtlused vaid tugenevad, eriti siis kui selgub, et kohalikku hullumaja juhatab endine natslik arst.Teadlane otsustab oma käe peal asja uurida....Hea ja asjalik jutt, aga hindeks paneksin sellisele wellsilikule loole siiski nelja.«Krabisaar» on siiski tunduvalt parem tekst ning Dneprovil on selliseid jutte veelgi.Samas oleks see jutt kindlasti väärt, et ta kunagi ka eesti keeles ilmuks.