Uinub selle jutu minategelane kupees... uksele hakatakse kolkima ning vagunisaatja paneb minategelasele ühe hästi hajevil pidzhaamas isiku kupeenaabriks.Uni häiritud ning lähebki vestluseks... seda enam, et uus reisija on kuidagi liimist lahti...Eks reisija siis jutustabki oma loo sellest kuidas ta mõtles välja ja ehitas valmis Suema... ning mis siis sellest kõigest välja tuli.Suema on lühend venekeelsetest sõnadest, mis tähistavad iseõppivat kompuutrit... Suema on naissoost sõna, Suema räägib ka naise häälega ning ta iseloomgi on üsna tujuka naise oma.Pärastpoole saab küll selgeks, et tegelikult pole naissugu küll milleski süüdi, lihtsalt leiutaja unustas midagi olulist sellesse superrobotisse panna... hmm, kas ka naised on puudulikud konstruktsioonid? ;-].Jutul on võrratu idee, aga kirjutatud on sihukeses üsna puises stiilis — kaks tegelast kupees, kus siis üks teisele üsna loengu vormis asju selgeks teeb.Tükk aega mõtlesingi loole kolme panna, aga võttes arvesse kirjutamisaastat ning seda, et tegu on autori ühe esimese jutuga, siis...Lisaks sellele muhelen praegugi, kui neid ridu kirjutades jutule mõtlen.Ka meeldib, et autor ei läinud mingi anekdootliku naljaloo lihtsale ja libedale teele, vaid kirjutas kompetentse ja tõsise loo teemal, mille käsitlemine polnud tolleaegses NLiidus, mitte just kõige tavapärasem — küberneetika oli sel ajal üsna värskelt rehabiliteeritud ning tegelikult astus Dneprov selles loos juba sammukese küberneetikast edasi.