Jutt algab igavalt, kuid piisavalt pingeliselt... toimub miski dialoog emalaeva ja ühemehelise maandumismooduli vahel. Dialoog on igav tehniline tekst, aga autor on osanud sellise mõnusa pingega selle kõik kirja panna. Planeet, kuhu maalaste moodul maandub on selline hiidehitistega kaetud, kuid muidu mahajäetud ja võssakasvanud... aga maalased võtsid just sellelt planeedilt vastu tehislikku päritolu signaalid ning just seetõttu nad seal on. Lõpuks leiab moodulijuht miski võsast puhta lagendiku, maandub sinna... ning ei lähegi palju aega mööda, kui sellele lagendikule saabuvad ka mingid suured satikad. Piloot oletab elutargalt, et ilmselt on küberid. Satikad teevad võsasse sihi sisse, saabub magnetpadjal hõljuk, piloot ronib ilma eriliste kõhklusteta sinna peale, uinub ... ja ärkab siis miski küberkeskuses, kuskohas hakatakse talle jutustama selle planeedi elanike kurba lugu.
Juttu võiks iseloomustada: et mida edasi, seda igavam! Ka on see kõik juba korduvalt teistes (ja ka paremates) tekstides olnud. Isegi eesti ulmelugejale on üks selline teos (Sergei Zhemaitis «Artaxerxes») teada. Autorit, kes debüteeris juba 60ndate keskel, ei saa kümme aastat ja kolm raamatut hiljem ka kuidagi enam algajaks pidada. Võimalik, et jutt pärineb autori loomingulise biograafia algusest... kuid jutt ilmus ajakirjas «Iskatel» mingi Moskvas 1976. aasta lõpus toimnud noorte ulmeautorite seminari materjalide kimbus... ning seminarile esitas selle ideoloogilis-pateetilise jutukese siiski autor ise. Kaks on sellisele just see õige hinne!