ilmselt on lühijutud ingliskeelsest ulmest otsa saanud, kui siuke asi hugole pretenderib. lugu sellest, et viimane holocausti ohver elik siis koonduslaagrist pääsend juut on suremas. ja muu rahvas ei saa nagu eriti aru, miks vanamees kogu aeg nii enesekindlalt miskist veidrast väljamõeldisest - holocaustist siis - räägib. ja tuleb tütretütar siis surivoodi äärde vanaisa vaatama ja kui vanaisa lõpuks koolnud, tormab salongi ja laseb endale sama numbri käe peale tätoveerida, mis vanaisal oli. haige lugu, ja ulmet nagu ka eriti polnud. siiski, järele mõeldes - kui selle oleks kirjutanud mõni eesti autor, berg või belials või barker, oleks ehk palli võrra kõrgema hinde pannud.