Lähitulevik. Mingisuguses India provintsis viib mingisugune globaalne korporatsioon läbi katset, et (suur)ettevõtted võivad riiklike institutsioone asendada. Igal pool lokkab vasus, keskond on kohati väga saastunud, haiguseid on lugematul hulgal ning ammu iganenud sotsiaalsed ja religioosed traditsioonid takistavad ühiskonna normaalset arnenemist. Ühel kenal päeval avastab seda üritust juhtima saadetud mees oma kõrgtehnoloogilise maja ukselt hinge vaakuva noore tütarlapse ning võtab ta enda juurde. See vallandab sündmusteahela, mille lõpptulemused pole just kõige positiivsemad, vähemalt mitte kõigile. Tegelikult on tegu üsna tavalise tänapäevase anglo-ameerika ulmejutuga, kus põhiline rõhk on igasugustel sotsiaalsetel probleemidel ning ulme moodustab ainult taustsüsteemi, mille kaudu tegevust edasi antakse. Üldiselt mulle sellised üllitised eriti peale ei lähe, kuid see valmistas mulle parajalt positiivse üllatuse. Ilmselt kajastatud teema pärast. India on üks vastuolulisemaid maid maailmas, kus religioosne fanatism ning tehnoloogiline progress on moodustanud üsna hapra tasakaalu. Samas on üsna selge, et ammu sisse juurdunud sotsiaalsed traditsioonid säilitavad oma mõju ning igasugune diskrimineerimine jätkub veel pikka aega. Ja ainult vähesed hoolivad sellest. Samas on jutul ka mõned puudused. Tegevus on natuke liiga laialivalguv ning lõpus ei sõlmita kõiki liine päriselt kokku. Natuke muutus ka häirivaks liigne läänelikus. Et probleemidest paremat ülevaadet saada, oleks võinud ka kohalike seisukohti natuke selgitada, kuid kahjuks seda ei tehtud (või kui tehti, siis peamiselt ikkagi ainult läbi lääne inimese silmade). Loomulikult saan ma aru, et autor pidi mingi seisukoha võtma ning see on tal ka väga hästi õnnestunud. Lühiromaan võitis 2000. aastal Nebula. Minu poolt tugev neli