Teos meenutab süngevõitu sünteesi eelmainitud LHD-st ja S. Lemi ‘Fiasco’st (on muidugi varem kirjutatud kui viimane). Niisiis – inimkond on just õppinud tähtede vahel lendama (gravitatsioonilised kiirendid + ruumihüpped, mis võtavad 8 päeva valgusaasta kohta) ja asutanud ka esimesed kolooniad väljaspool päikessüsteemi, kui avastatakse midagi kummalist – nimelt raporteerib automaatsond maa-tüüpi planeedist, kui aga saadetakse viis astronauti, väidavad nad, et viga – planeet täiesti elutu. Peale süvahüpnoosi hakkab ühele meenuma, et ta vestelnud päkapikuga. Siis saadetakse teele kolmest laevast ja automaatsondidest koosnev ekspeditsioon, sest on ju selge – tegemist suuri vaimseid võimeid kasutava tsivilisatsiooniga. Lähenetakse ettevaatlikult ja leitaksegi. Paraku aga suudavad need olendid isegi maalaste roboteid käsutada, suudavad ühele teisele selle süsteemi planeedile maandunud maalased asjad kokku pakkima ja ära minema sundida, nii et need alles kosmoses aru said, mida nad tegid, suudavad kõik radioaktiivse aine ka nelja miljardi kilomeetri kaugusel oma planeedist mitteradioaktiivseks muuta jne. Ainult maalastega nad suhelda ei taha ja kui viimased väga peale käivad, lubavad nad ühe, ainult ühe mehe sinna jääda kui maalaste esindaja.
Edasised leheküljed on raamatu parim osa – küllalt teravmeelselt ja psühholoogilisest vaatevinklist lausa proffessionaalselt usutavalt on kirjeldatud nende olendite suhteid ja suhtumisi, samuti reaktsioone kohtumisel maalastega. Telepaatilises ühiskonnas saavad nad kohe teada, kui üks maalasega vestleb (vestlus muide on läheduses viibivale inimesele arusaadav, lindistusel aga kuulevad nad kaasvestleja asemel laulvat plädinat), maalase teadvus aga väsitab neid – õhuke tsivilisatsioonikiht peal ja mässav metsloom all. Tüübid, ‘chaanlased’ väidavad isegi kõige rahulikumatel ja taskaalukamatel maalastel olevat kohutava teadvuse, mida nad enda läheduses tajuvad kui midagi ebapuhast. Maalased ei saa aru, mis tähendab ‘ei’ ja ei tee vajalikke järeldusi ka saadetud informatsioonist ning senitoimunust, muudkui sorgivad ja tulemuseks keeravad end ise nii üles, et polegi nagu muud teed kui ‘need ahvid’ hävitada. Ah jaa – selgub, et nad kõik on hermafrodiid, nad ei tunne haigusi ja on surematud (elavad ühes kehas kuni tüdinevad).
Edasi läheb jutt natuke skemaatiliseks, tormamiseks, justkui oleks autoril kiire hakanud, et jõuda lõppu ja panna see viimane nätakas. Kuna praktiliselt keegi raamatut niikuinii ei loe, võin selle ka ära öelda – Arvidist (see maalaste saadik Chaanil) saab viimane inimene, kohalikud oskavad ta rakkudest kloonida uusi inimesi teatud varieeruvusega ja nii ei sure inimkond täiesti välja. Ainult et need rahulikud, arusaajad ja väga targad, kah vaimseid võimeid kasutavad inimesed on ise ka hermafrodiidid...
Kui raamatu esimene pool oli tõeliselt hea ja loogiline, siis teine ei kõlvanud kuhugi. Lugeda võis, aga tagantjärele on mõlema poole tegevuses tohutud loogikaaugud. Olgu, me oleme harjunud ja seedime ära, et kindralid pigem poovad end üles kui vabandavad ja pigem hävitavad kogu Maa, kui end rumaluses süüdi tunnistavad, samas aga tuleb ka chaanlaste väljapakutud käitumist vaadata kui äärmiselt arrogantset ja tobedat, justkui olekski nende eesmärk olnud konflikti provotseerida – mis aga ei lähe kokku kontseptsiooniga nende suurest tarkusest ja kogemustest.
Nii et siis kah teatud mõttes genderromaaniks kvalifitseeruv asi – et saada galaktikatevahelise tsivilisatsioonide liidu liikmeks, tuleb hüljata sugu. Et maalasi on kaugelt jälgitud ja kardetud, mis saab, kui nad veel targemaks lähevad. Et peale vestlust maalasega peab harmooniline telepaat minema puhkama, ja üle ühe vestluse keegi neist ei pea. Teose juurde tagasi tulles – raamatujagu mõtteid nagu oleks, aga tervikut ei tule. On meeldiv ja paljulubav algus, on hea lõpunätakas, aga raamatu teine pool sealt vahelt puudub. Üldisemalt – õelutseks, et nii on vist kogu temaatikaga – soolised erinevused on saatanast... olgu, mölaks hea küll; soota maailm... olgu, ehmatamiseks sobib; nende kahe vahel aga on kuristik, mida vähegi kriitikat kannatavate skeemidega naljalt täita ei õnnestu.