Et saatanausulistel on võime eneste hulka meelitada mitmeid väikelinna elanikke, sealhulgas ka sheriff, kujuneb Jantzeni võitlus ühemehevõitluseks kurjuse vastu, sest kedagi ei saa õieti usaldada. See võitlus on verine: soolikate ja kondipuru fännid leiavad romaanist kindlasti ühte-teist. Sekti liikmetel tekib kummaline seestumus deemonitest, mis muuseas võimaldab organismil vastu panna ka kümnetele püssikuulidele. Nad omandavad üliinimliku füüsilise jõu, ent samas kardavad tuld... End on siiski suhteliselt happy.
Tundub, et mu eelnev jutt ei meelita eriti paljusid seda raamatut lugema. Ega tegelikult ei olegi "The Demon Circle" midagi erilist, tavaliste õuduskaanonite järgi kirjutet keskmise pikkusega (350 lk) romaan. Seda lugedes tundus mulle, et olen seda kõike juba kuskilt varem kuulnud, aga mitte üks, vaid kümneid kordi. Sellistest raamatutest ammutavad inspiratsiooni need, kes tahavd sataniste näha kui lihaks saanud kurjust. Kirjanik on võtnud kõige vähemlevinud rituaali - inimese ohverdamise - ja eksponeerinud seda kui kogu selle religiooni põhisisu. "Satanic Bible`it" tsiteeritakse kui tapmisõpikut, jne. Lugejale, kes asjast palju ei tea, tehakse ikka tugevat ajupesu.
No teemavaliku tõttu põhiliselt mu hinne selline tuli.