kord varem sai seda juba loetud ja tekitas kuidagi hämmingut. ega nüüdki teisiti läinud. hästi kirjutatud jutt küll, aga ulmet on seal siukese põgusa slipstreami jagu ainult.
et vana kirjanik sureb ära ja tütar, kellega nad eriti lähedased ei olnud, läheb üle vaatama väikest korterit, kus vanamees viimati elas. et mida müüa ja mida jätta ja mida muuseumile anda. vanamees on igale poole kleepinud sildikesi oma kommentaaridega ja suurema osa raamatutest kah ääremärkustega ära sodinud. no ja siis muutub üks raamatuhunnik järsku tigedaks jõnglaseks või vastupidi.