Native Tongue on düstoopia-feministlik ulmelugu, kerge lingvistilise elemendiga. Tegevus toimub 22. sajandil ning tõukub peamiselt kahest suuremast muutusest 21. sajandil - esiteks on naised õiguslikult taandatud piiratud teovõimega isikuteks (nagu alaealised); ning teiseks on loodud kontakt suurema hulga tulnukatega, kellega peetav kaubavahetus on Maa enneolematult jõukaks teinud.
Majanduslikeks ja diplomaatilisteks suheteks vajaliku tulnukakeelte tõlkimise on aga enda kätte haaranud kolmteist lingvistide klanni. Suure koormuse ja pideva tööjõupuuduse tõttu on need klannid ainsad kohad, kus naised saavad vähemalt mingi võrdsuse alusel töötada. Raamat keskendubki eelkõige kahele asjale: peategelase Nazarethi, geniaalse lingvisti elule; ja naissoost lingvistide salaprojektile naiste keele loomiseks.
Minu arvates on tegemist suhteliselt kehva raamatuga. Kuigi see on ilmunud varem kui sarnast teemat käsitlev Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu" (võib-olla viimast ka inspireerides?), siis siinkohal sarnasused ka lõppevad. Atwood on hea kirjanik, kes on isegi moralistlikku lugu kirjutades võimeline huvitavaid nüansse lisama. Elginil pole selleks aga kas oskusi või tahet.
Asi pole ainult selles, et mehed on teoses pea eranditult lihtsakoelised lurjused (ühe lingvistide klanni juht Thomas tuleb ehk erandile kõige lähemale). Ka mitte selles, et naised on vastandina kõik täiuslikult head (kui autor peab jutustaja häälega korduvalt vastupidist kinnitama, siis ei ole see tavaliselt hea märk).
Pigem on probleem selles, et juba loo aluseks olevad kontseptsioonid on viletsad. Raamat lähtub selgelt soolisest olemuslikkusest (mis taandub autori käes lihtsalt hea-halb hinnanguks) ning sellest tõukuvaks separatismiks. Isegi ulme-lingvistika põnevam osa, Sapir–Whorfi hüpoteesi rakendamine (keelekasutuse mõju reaalsusele) pannakse lihtsalt sellesama mõtte teenistusse.
See raamat võib ehk huvi pakkuda neile, kes tahavad tutvuda kõigi düstoopia-feministliku ulme näidetega. Kõigi teiste jaoks annab "Teenijanna lugu" teine või ka kolmas ülelugemine minu arvates kaugelt rohkem.
Hinnang: 3/10
Majanduslikeks ja diplomaatilisteks suheteks vajaliku tulnukakeelte tõlkimise on aga enda kätte haaranud kolmteist lingvistide klanni. Suure koormuse ja pideva tööjõupuuduse tõttu on need klannid ainsad kohad, kus naised saavad vähemalt mingi võrdsuse alusel töötada. Raamat keskendubki eelkõige kahele asjale: peategelase Nazarethi, geniaalse lingvisti elule; ja naissoost lingvistide salaprojektile naiste keele loomiseks.
Minu arvates on tegemist suhteliselt kehva raamatuga. Kuigi see on ilmunud varem kui sarnast teemat käsitlev Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu" (võib-olla viimast ka inspireerides?), siis siinkohal sarnasused ka lõppevad. Atwood on hea kirjanik, kes on isegi moralistlikku lugu kirjutades võimeline huvitavaid nüansse lisama. Elginil pole selleks aga kas oskusi või tahet.
Asi pole ainult selles, et mehed on teoses pea eranditult lihtsakoelised lurjused (ühe lingvistide klanni juht Thomas tuleb ehk erandile kõige lähemale). Ka mitte selles, et naised on vastandina kõik täiuslikult head (kui autor peab jutustaja häälega korduvalt vastupidist kinnitama, siis ei ole see tavaliselt hea märk).
Pigem on probleem selles, et juba loo aluseks olevad kontseptsioonid on viletsad. Raamat lähtub selgelt soolisest olemuslikkusest (mis taandub autori käes lihtsalt hea-halb hinnanguks) ning sellest tõukuvaks separatismiks. Isegi ulme-lingvistika põnevam osa, Sapir–Whorfi hüpoteesi rakendamine (keelekasutuse mõju reaalsusele) pannakse lihtsalt sellesama mõtte teenistusse.
See raamat võib ehk huvi pakkuda neile, kes tahavad tutvuda kõigi düstoopia-feministliku ulme näidetega. Kõigi teiste jaoks annab "Teenijanna lugu" teine või ka kolmas ülelugemine minu arvates kaugelt rohkem.
Hinnang: 3/10