Gennadi Maksimovitshi siinvaadeldav tekst pärineb samuti sellest kimbust. Nõukogude riigis oli kuni 35. aasta vanune autor noorkirjanik... seega oli 33. aastane ajakirjanik tõesti veel ka noorkirjanik, vaid kaks aastat oma jutte avaldanud autor aga seda enam. Miks ma antud autori puhul niivõrd pikalt tema elust räägin? Mõte lihtne, jutt on vilunult kirjutatud... ja see on ka kõik, mis selle kohta positiivset öelda on.
Kauges tulevikus kutsutakse üks nooremapoolne teadlane vestlusele... vestluse tulemusena viiakse ta ühte vanaaegsesse majja, kus on kompuutris säilitatud tema vanaisa teadvus. Esivanem läks kunagi tähelennule ning teadvus kopeeriti siis masinasse, et kui kunagi hiljem inimene tagasi tuleb, siis ühildatakse teadvused ja kogu aeg Maal olnud inimühiskonnaga koos elanud teadvus aitab siis tähelenduril aklimatiseeruda. Lapselapsel tuleb siis teadvusele selgeks teha, et tolle isiklik elu hakkab mööda saama, et peremees tuleb tagasi.
Jutt on (nõukogude ulmele omaste) stampiderohke ning seega on mitmed lahendused vähegi lugenud inimesele etteaimatavad. Ka on üldidee üsna jabur ja «tatine» (kui nii sobib öelda)... päästab vaid suhteliselt kobe kirjanduslik tase. Võttes arvesse ka seda, et autor oli kirjanikuna siiski algaja... noh, miski kolme saab kätte. Kuid ei midagi enamat!