Seekord palub Anita abi vampiir, kellel lasub kuri needus. Ta laguneb. See võib viia olukorrani, kus vaesekesest on järgi vaid kotitäis mõtlevat löga. Lisaks sellele kipub keegi kurjam Anita elu kallale ning on pannud tema pea eest välja kollossaalse summa. Aga lugu ise on nõrk. Ja vahepeal tundub, nagu oleks autor üks teletupsude stsenariste, sest ta kipub ühte ja sama asja viies järjestikus lauses kordama, vahetades vahepeal ainult sõnade järjekorda. Nagu oleks lugemisvara sihtgrupp eelkooliealised. Ka tiirutas kogu tegevus peamiselt Richardi, Jean Claude ja Anita omavaheliste suhete ning magamisjärjekorra ümber, et eh, igav hakkas. Ja kogu aktsioon suhtekolmnurga ümber oli väga kunstlik ning skemaatiline. Kolm miinus, sest ma ikkagi lugesin lõpuni.