Keegi ärimees palkab Anita suure-suure raha eest tegema midagi, millega ükski teine nekromant hakkama ei saa. Tõsta üles terve surnuaiatäis 200 aasta vanuseid sombisid nii et nood ka rääkida suudaks. Eriti keeruliseks teeb asje veel see, et kõik laibad on ekskavaatorite poolt pilla-palla segi ja laiali keeratud.Samal ajal toimuvad sealsamas lähedal ka jubedad lastemõrvad mille on õige tõenäoliselt toime pannud vampiir. Anita üritab teha kahte tööd korraga ent nagu ikka pole politsei tema sekkumise üle eriti rõõmus. Asjad lähevad aga üha enam kriitilisemaks.Veidike süngem lugu kui eelmised mis ma lugenud olen (blue moon, the lunatic cafe). Süngeks teevad selle rasked valikud, kuna Anital on kaasas Larry, praktikant, kes ei ole veel omastanud efektiivsele vampiiritapjale omast balanseerimist üle seaduse ja moraalinormide. Larry on kindel, et head käituvad ainult hästi ja see ei ole vaenulike vampiiride ja kurjade haldjate seas just kõige lihtsam ja kergem tee. Kulminatsiooniks on aga mitte eriti õnnelik lõpp. Mõneti meenutas see raamat isegi Perumovi stiili, kus mida edasi seda vingemad tegijad ja suuremad maagilised jõud lavale astuvad ja üks on tegijam kui eelmine jne. jne. Nii et lõpuks ei saagi enam õieti aru kui vintskete vennikestega siis tegu on, sest neid on nii palju. See on ehk ka ainuke miinus. Veidi liiga üle on nende suurte jõududega pingutatud.