Tegemist on vampiirifantaasiaga, idee keskmiselt huvitav, kirjutet sellise sygava mõistmisega vereimejaliigi olemusest. Loomult õuduk-kriminull. Nimelt on vampiirid lõpuks ometi täieõiguslikeks yhiskonnaliikmeteks tunnistatud, kuigi nad on kyll rõhuvas vähemusestaatuses - midagi sarnast homodele või aidsihaigetele. Inimeste ning vampiiride suhteid reguleerib vastav politsei, kelle töö on enam kui keeruline: öösiti on vampiiride näol tegemist kibestunud (ning näljaste)kiskjatega, keda ohjata on hullem kui katsuda narkomaffiale piiri panna, päeval tuleb vampiire kaitsta (mitte just põhjusetute) eelarvamuste tõttu väga vampiirivaenulike inimeste eest. Peategelane - vabakutseline detektiiv - peab katsuma kuidagiviisi mõlema yhiskonnakihiga, nii rohusööjate kui öise eluviisiga kiskjatega, läbi saada. Ning kui siis korraga hakkavad toimuma mõrvad, mille ohvriteks on vampiirid, palgatakse ta syydlast leidma, kuigi nii tema kui ka enamus inimesi leiab, et vampiirimõrvar teeb väga tänuväärset tööd. Asi, mis teeb raamatu minu jaoks huvitavaks, on kyllalt tõepärane suhete kirjeldus: tõrjuv, kohati lausa julm suhtumine vähemusse, kes mingitel tingimustel võib normaalse yhiskonna jaoks ohtlikuks osutuda. Seetõttu tekib lugedes tihtipeale paraleele vampiiride ning aidsihaigete vahel. Muidu on tegemist keskmiselt hea kriminulliga, kohustusliku tempoka tegevuskäigu ning ootamatu lõpplahendusega. Väärtkirjanduse staatusele ei pretendeeri, aga säärane pretentsioonitus liigitab yllitise igati mõnusa lugemise hulka.