Žanrilisel defineerimisel tuleb kukalt kratsida ja pakkuda lõpuks välja science fantasy, kallakuga ehk science´i poole. Tekst on esitatud botaanik Goodwini ettekandena teadusseltsile ja teadlasena tahab ta kõike toimuvat näha materialistlikus võtmes. Samas on teine peategelane - tuulepäine, emotsionaalne ja kergelt koomiline iirlane Larry O´Keefe mütoloogilise maailmanägemusega (teda külastab aeg-ajalt härjapõlvlane, aga pole aru saada, kas see on tema ettekujutus või mitte) ja tema positsioonile asudes siis pigem müstika. Teaduslik aspekt on siiski kirjutamise ajale omaselt naiivne (aga kes olen mina, et seda hinnata).
Goodwin saabub uurimisreisilt Okeaaniast, kui kohtub laeval vana tuttava Throckmartiniga. Throckmartin on näost ära ja miskipärast ei ole temaga kaasas tema naist ja teenijannat. Pikapeale räägib mees Goodwinile kummalise loo. Ühel väikesel Mikroneesia saarel Nan Matal (lähim tuntud koht on Ponape, vt wikipediast artiklit Nan Madoli kohta) õnnestus mehel ja tema kaaslastel siseneda iidsetes varemetes mingisse templisse ja seal ta oma naisest ilma jäigi. Sissepääs sinna oli keeruline ja asus see pigem maa all. Pärismaalased kardavad seda, eriti täiskuu ajal. Koopa moodi ruumis oli tiik, mida valgustasid laest läbi klaaskuulide langevad seitse kuukiirt. Sellest tiigist väljus - oletatavalt kuukiirte mõjul - mingi valguskogu, mida on nii autoril kui ka minul raske kirjeldada. Igal juhul jäi Throckmartin selles koopas oma lähedastest ilma. Goodwyn peab mehe juttu usutavaks, sest näeb ise samal õõl, kuidas kuuvalgusolevas Throckmartini laevalt minema tõmbab.
Goodwyn otsustan saarele asja uurima minna. Temaga tuleb kaasa iirlane O´Keefe, kes leitakse merest hulpimas, ja norralane Olaf, kes leitakse triivivalt laevalt. Seltskonnaga liitub ka salakaval sakslane, kes juba omapäi koopasse sisenenud (kurja sakslase kuju on kindlasti tingitud I Maailmasõja taustast).
Kusagilt maakoore sügavustest avastatakse veider tsivilisatsioon, mida iseloomustab ühelt poolt mahajäämus sotsiaalsetes arengutes (diktatuur ja seisuslik kihistumine), aga samas mõningane tehniline suutlikkus (eriti relvade osas). Kääbuskasvu seltskonda juhivad üks mees ja üks naine - viimane soovib vägilaskasvu iirlast oma meheks. Maa-alune rahvas teenib põrgulikku kuuvalgusega seotud olevust, kelle kohta kasutatakse nimena The Dweller või The Shining One. Kääbuste seltskonnale vastandub headuse alge - kaunis Lakla, tema inimkonnadest sõjamehed ja nende jumalad - The Silent Ones. Paratamatult viib see vastuolu ka vägeva lahinguni. Väheoluline pole ka armukolmnurk iirlase ja kahte erinevat alget kehastava printsessi vahel.
Romaanil on mõningaid sarnasusi teiste kadunud tsivilisatsioonide leidmisel põhinevate lugudega (Verne, Doyle, Obrutšov, aga ehk ka Wellsi "Inimjumalad"). Kiiduväärset on mul vähe öelda. Nii umbes 70 lehekülje jagu oli lugu nagu lubav, aga sealt edasi tuli hakata juba sundima. Kõige problemaatilisem on autori oskamatus edasi anda ümbrust, maastikke ja üldse kõike, mida saab kirjeldada. Pidevalt on mingisugused käigud, eendid, sillad, lagendikud, aga visualiseerida ei ole võimalik. Mul läks pikka aega, et mõista - tegevus on suundunud maa alla.
"The Moon Pooli" on nimetatud mõnikord mõjutajana Lovecraftile tema "The Call of Cthulhu" kirjutamisel. Kas see tõsi on, ei oska arvata, ilmselge see küll ei ole. Kui siis, mingid ükskikud nüansid: merehädalisest norralane ("Cthulhu´s" oli ka norrakast meremees), mingeid jumalusi nimetatakse The Ancient Ones (vrdl Old Ones), kusagil ookeani põhjas elutsev kuri jumalus. Üldiselt soovitan "Kuutiigi" lugemisele mitte aega raisata. Kui selline huvi siiski on, siis tekst on tasuta üleval Gutenberg Projecti leheküljel. Esialgne lühiromaan "The Moon Pool" on leidnud taastrüki antoloogias "The Mammoth Book of Fantasy" (koost. Mike Ashley; Robinson, 2001).