Robert M. Price´i "Ghoul´s Tale" on kogumiku üks kahest loost (teine on Lewise "Fall From Grace"), mis muusika-teemat ei järgi. Sisu poolest on tegu katkendiga Necronomiconist, kus A.Alhazred kirjeldab oma käiku ühte koopasse ja mis seal siis juhtub. Lugu meenutab väga Howardi "Assurbanipali leeki", ent on kriipsu võrra lahjem ja igavam. Teine lugu, mis keskmisest allapoole jääb, on Kaitlin R. Kiernani "Paedomorphosis". Lesbihõnguline jutt viib lugeja kahe tüdrukutest koosneva rockbändi prooviruumidesse ja sealt edasi maa-alustesse käikudesse, kus vetesügavuses ujuvad võõrad olendid. Seos Mythosega on väga vaieldav.
Antoloogia paremate tekstide hulka kuulub William R. Trotteri "Drums" - lugu millele originaalsuse puudumist kohe kuidagi ette heita ei saa. Peategelane on Malaisiasse elama jäänud inglasest erusõjaväelane. Ta on II MS ajal hiljem sõdinud Kagu-Aasias ja sealsed džunglid on talle tuttavad. Sõja ajal oli üheks tema kamraadiks Chin Lai, hiinlasest komandör, kellest sai hiljem kommunistlik gerilja. Chin Lai jäi kadunuks ja 13 aastat pole temast midagi teada. Nüüd aga on džunglis toimuma hakanud kummalised asjad - pärismaalased põgenevad tuhandete kauopa ja käivad jutud, et Chin Lai on enda poole võitnud poolmüütilised Tcho-Tcho inimesed. Armee pöördub inglasest erusõjaväelase poole, et too aitaks neil Chin Lai kinni püüda. Vinge lugu, kus oskuslikult ekspluateeritud eksootilist miljööd.
Tore lugu on ka Ramsey Campbelli "The Plain of Sound". Seal eksivad kolm noort meest rajalt ja satuvad kummalisse kohta - see on valliga ümbritsetud lagendik, mille ühes servas on vana maja. Lagendikule astudes kuulevad nad hääli - surinat, mürinat - mille allikat pole näha. Lugu poleks lugu, kui nad ei siseneks majja asja uurima ja ei hakkaks katsetama majast leitud seadeldist...
Brian McNaughtoni "Mud" on teine lugu, mis originaalsuse puudumise all kindlasti ei kannata. Tegevus toimub teise maailmasõja ajal ühes väikeses Prantsusmaa külas ja lahingut peetakse ühe kiriku pärast. Liitlaste lahingugrupp hakkab pikapeale taipama, et kirikuga peab olema midagi erilist, sest sakslaste eesmärk näib olevat sealt hoopiski ära tuua mingi ese, mitte võidelda vaenlasega. Samuti on loomulikult seinamaalid ja muu ikonograafia mitte päris kristlikud. Kirikust leitakse kummaline vilespill, mida peategelane muidugi ettevaatamatusest puhub...
Robert Weinbergi jutu "Chant" peategelane on õuduskirjanik, kes otsib uue romaani jaoks inspiratsiooni. Tal on kiire, sest kirjastuse tähtaeg läheneb. Ta on harjunud saama uusi mõtteid televisioonist ja seal ta näebki mingi CD reklaami. Reklaamis laulavad munga moodi mehed mingit palvelaulu, litaanias korduvad ühed ja samad sõnad (muu hulgas "Cthulhu fhtagn, R´lyeh" jmt). Sealt tekib mehel idee kirjutada lugu kuradikummardajatest, kes üritavad odavat plaati levitades sisendada kuulajates teadvustamatuid sõnumeid ja saavutada seeläbi kontrolli maailma üle. Mees hakkab uurima lauljate tausta, kuid kõik niidiotsad jooksevad vette. Talle jääb mulje, et uue raamatu idee võib ka tegelikkuses tõsi olla. "Chant" on konkurentsitult antoloogia mulle enim meeldinud lugu.
Tom Piccirilli "Water Music For the Tillers of Soil" püüab ühe jutu raames saavutada eepilist mõõdet ja "sügavust" (sama püüab ka Robb Suggs jutus "The Next Big Thing"). Inimkond on suures osas hävinud ja vähesed allesjäänud elavad orjanduslikus ühiskonnas. Orjadeks on kristlased, moslemid, hinduistid ja muud usklikud, kes ei usu orjapidajate usku. Milles see usk täpselt seisneb, jääb üsna segaseks. Kindel on see, et peategelane on andekas helilooja, kes kuulub sisuliselt küll orjade hulka, kuid kes oma ande tõttu liigub kõrgemas seltskonnas ja kirjutab sümfooniat, mis peab muutma maailma saatust. Koos sümfoonia esmaettekandega saabub inimkonnale külla aga suur Dagon ise...
Fred Chappelli "In The Rue d´Auseil" on lühikese jutu peale ära raisatud vähemalt lühiromaani idee. Üldse näib tekst olevat skelett pikemast loost, mida autor pole viitsinud valmis kirjutada. Peategelane on antikvaar, kes kogub mõned sajad aastad tagasi kasutusel olnud inimkujulisi nukk-automaate, mis esitasid muusikat. Ühte erilist haruldust taga ajades jõuab mees aga Lovecrafti välja mõeldud d´Auseili tänavani ja selgub, et see on siiski eksiteerinud ja ka Erich Zann polnud mitte kirjanduslik väljamõeldis. Loos sisaldub ka ebavajalik ja segane topeltpuänt.
Kokkuvõttes tahaks soovida Chaosium Booksile jõudu taoliste tasemel kogumike väljaandmisel.