Vassili Midjanin on Vassili Melniku pseudonüüm. Kodanikunime all tegutseb mees eelkõige toimetajana, Vassili Orehhovi nime all avaldab ta rohkem sellist märuliulmet ning Vassili Midjanini nime all esteediulmet. Vähemasti selline mulje on mulle neist kolmest autorist jäänud.Lühiromaan «Московские джедаи» ilmus esmakordselt n-ö linnaulme antoloogias «Мифы мегаполиса» (2007).
Teksti sisu on esmapilgul lihtne: miski noor jedi-rüütel koos oma õpetajaga täitmas miskit ülesannet. Tekst kirjeldab siis kogu seda teekonda, aga seiklusloo asemel saab lugeja postmodernse teksti, mis on reostatud kõikvõimalike viidete ja seostega.
Eks pealkiri otsekui viitaks Tähesõdade maailmale, aga see jedindus on vaid raam. Ma ei viitsinud hakata kokku lugema kõikvõimalikke viiteid ja vihjeid, aga neid on tekstis sadu, kui mitte tuhandeid. Mütoloogia, poppkultuur, reaalsed isikud jne.
Vassili Midjanin on avaldanud ka lühiromaani «Московские големы», kuid kas sel on mingeid seoseid lühiromaaniga «Московские джедаи», seda ma ei tea... ilmselt siiski mitte.
Lühiromaan «Moskva jedid» on postmodernse ulmekirjanduse ehedamaid tekstinäiteid ... ja seda kahjuks negatiivsema poole pealt. Isiklikult mina küll ei suuda hoomata säherduse teksti kirjutamise vajadust või mõtet.
Autor pillub kamulaga nimesid ja viiteid, aga miks ta seda teeb, see jääbki segaseks, sest mingi mõtestatud tegevus see pole. Olgu autorile võis kõik see ju midagigi tähendada, aga minule kui lugejale see küll mingit seost ei loonud. Loomulikult välistan ma võimaluse, et ma lihtsalt ei suutnud hoomata autori diipi mõtet.
