(jutt aastast 1971)
https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:291320/261878/page/28
eesti keeles: «Romaani süžee»
«Horisont» 1975; nr. 8
Arvustatav lugu kuulub just nende tõsiste ja realistlikuma koega ulmetekstide hulka. Kui kunagi ammu lugesin, siis meeldis ja jäi painama... hiljem olen ikka võimaluse korral üle lugenud: ikka meeldib.
Jutul on omapärane idee.
Aju siirdamisest on ulmes (eriti pulpulmes) palju kirjutatud... tavaliselt kirjutatakse sellest kas paljastav-sotsiaalselt, või siis toore õuduka vormis.
Antud juhul on tegu hoopis psühholoogilise ulmelooga. Kuidas peaks arst patsiendile teatavaks tegema, et tal on teise inimese aju? Patsient ei tea midagi ta vaid aimab, aga mitte midagi sihukest.
Vestlus rongis avab palju... ka lugejale. Ning lugeja ei saa teada vaid selle jutu lihtsat sisu. Lugeja saab ka täpsed psühholoogilised portreed, saab niimõnegi tabava eluvaatluse osaliseks... saab lugemiselamuse.
Realistlik ulme (või ulmeline realism) oma parimal kujul!
Konkreetse loo puhul sai puänt selgeks veidi enne seda, kui autor seda tahtnuks ja võib-olla see oli ka põhjuseks, miks väga ei raputanud. Ja teisalt ei elanud ma ka peategelasele väga kaasa - erinevalt autori jutust "Atollil", mis väga liigutas.
Aga samas ei olnud ka halb tekst, nii et "kolm" võib olla natuke ülekohtune küll.