Maailmameri on kaladest tühjaks püütud, enamus veeloomadest on välja surnud ("Vot, kunagi olid delfiinid /.../ Ei tehtudki selgeks, millest nad seal mõtlesid. Kala sai otsa ja delfiinid kärvasid kõik ära. Ilma toiduta, mõtle või ära mõtle, ent elada ei saa."). Pensionile minev vaalakütt saab au jahtida arvatavasti viimast vaala maailmas ja ta võtab seda sündmust jälgima kaasa oma pojapoja. (- Mis me vaalaga teeme? - Jätame siia. Hommikuks upub ta ära. Sellisel päeval ei sobi ju mingi haisva raipega jändama hakata.) Aastakümneid hiljem saab sellest samast pojapojast ümberasuja – kaks inimest pannakse kosmoselaeva ning saadetakse elamisväärseid planeete otsima. Kui nad rännuunest ärkavad, avastavad nad, et on kursilt kõvasti kõrvale kandunud. Vahepeal aga...
Jättes kõrvale spekulatsioonid selle üle, kui väikese kehamassiga elusvormil ikka mõistus tekkida saab, polnud lugu iseenesest sugugi paha. Loo esimene pool meeldis siiski tagumisest enam. Neli pluss või viis miinus?... Neli pluss.