Jaa. Selline süngevõitu lugu tulevikust, kus peaaegu enam loodust polegi. Ainult looduskaitsealad, kuhu vahel ekskursioone tehakse. Noh ja lähebki üks järjekordne klassitäis lapsi sinna vaatama. Selline mõtlemapanev lugu. Hea lugu.
1.
9
4.556
2.
3
3.667
3.
1
3.0
5.
2
3.5
6.
1
4.0
7.
1
3.0
8.
2
4.0
10.
7
3.571
11.
2
4.5
12.
1
3.0
13.
1
4.0
14.
1
5.0
15.
1
5.0
19.
3
4.333
20.
4
4.0
21.
1
4.0
22.
2
5.0
23.
1
2.0
24.
1
5.0
25.
2
3.0
26.
2
3.5
27.
1
5.0
36.
1
5.0
37.
5
4.8
38.
5
4.8
42.
1
3.0
44.
1
3.0
48.
1
5.0
50.
17
4.353
52.
1
5.0
53.
1
4.0
54.
1
3.0
55.
1
4.0
57.
2
4.5
61.
2
5.0
62.
8
4.875
63.
1
5.0
64.
1
4.0
65.
2
5.0
66.
1
5.0
67.
1
5.0
68.
1
4.0
69.
1
4.0
70.
1
5.0
73.
5
4.4
76.
1
3.0
79.
1
4.0
81.
6
5.0
84.
1
4.0
85.
1
4.0
88.
2
2.5
1.
1
4.0
(jutt aastast 1966)
https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:291308/261869/page/32
eesti keeles: «Kannike»
«Horisont» 1974; nr. 8
antoloogia «Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte» 1976
Loo põhilumm avaneb – nagu heas lühilooss kombeks – nappides detailides.
On üks suur linn, ning kord elus – üsna oma koolitee alguses – viiakse väikesed lapsed kaitsealale, kus on säilinud tükike elusloodust.
Olen lugenud vast sadakonda (enamvähem) samasugust juttu, aga Varshavski oma on ikka ületamatuks jäänud... ju on ta millelegi ääretult olulisele pihta saanud.
Originaalis kuulub see jutt antiutoopiate sarja «Donomaga», eestikeelses tõlkes vihjed Donomagale puuduvad... võimalik, et sellest rohkelt taastrükitud jutust on olemas mitmed erinevad versioonid?
Tundub, et Jürkal on õigus, sest ikkagi annan Var$avskile nelja, kuigi see on nõrk neli. Psühholoogia oli minu meelest väga hea ja vihjed tehnikale ka sagedamini õnnestunud, sellepärast vist.
Kuidagi masendava fiilingu tekitas. See midagi, mida hoidma peaksime, lihtsalt närtsib kätte, aga ikka on palju väärtuslikum kui tehisasjad, -lõhnad ja misiganes kunstlikku me ümbruses.
Sümpaatne tekst.