Jutt ise on lihtne.
Mingi aspirant soovib oma uurimistöö huvides rännata ajas tagasi esimese sajandi Juudamaale, et siis kohapeal kindlaks teha, et mingit Jeesus Kristust olemas polnud...
Eks paadunud ulmefännile on loo lõpp üsnagi etteaimatav. Kuid ega see lõpp polegi peamine... peamine on Ilja Varshavski kirjutamisoskus. Ausõna! Ma kaifisin hüpermõnuga seda, kuidas autor pilas järjest kõikvõimalikke elunähtusi... mõned naljakohad on ilmselt mõistetavad vaid kunagise Nõukogude Liidu elu näinud inimestele, samas on paljud muigekohad ikka üsna igavikulised. Kaif oli just see, et autor ei tee panust konkreetselt ühelegi naljale... nali on vaid fooniks, peamine on siiski jutu veeretamine ettenähtud radadel. Kokku saabki selline muhe lugu, mida loed ja naudid ning kogu aeg suunurk tuksleb. Iseäranis kaif oli see vee peal kõndimine, aga samuti seitsme leivaga arutu rahvahulga toitmine... või siis eesli kauplemine, et milleks rikkale mehele tallitäis hobuseid, sest ega hobune ju eesli vastu saa!
Tagantjärele tuleb vaid kahetsust avaldada, et Ilja Varshavski kauem ei elanud. Kuigi peaaegu kogu ta looming on hea, hakkasid lõpupoole autori tekstid eriti heaks minema... sellisteks nagu see peaaegu lühiromaani mahtu jutustus, näiteks!