Kes SF2001-e on jälginud, märkas, et küsisin teose kohta üle, kuivõrd see küllalt lühike, süžeelt lihtne ent samas üsna armas jutt kõigub seal lastekirjanduse ja ulme piiril, olles minu arust muinasjutuks siiski liiga keerulise ja peidetud sõnumiga. Minajutustaja on umbes 10-12-ne poiss, kelles huvi tüdrukute vastu veel üsna latentne. Pere on ostnud uue maja ja selle ohtlikkuseni lagunenud vana garaaži taganurgast avastab poiss kummalise - esimesel hetkel tundub - sureva vanamehe. Samal ajal on haiglas elustamiskambris ka tema äsjasündinud õde. Koos naabritüdrukuga, kellega poiss tasapisi sõbruneb, hoolitsevad nad tolle veidriku eest ja varsti avastavadki, et pintsaku all on tal suured sulised tiivad...
Nii et jah - päris lasteraamat see ei ole, kristlik vagajutt ka mitte, sest kuigi too tiibadega veidrik peab vist ikka inglit kujutama, on ta selleks piisavalt ebatraditsiooniline, et natuke huvitav ja elus olla. Jutustus on üldiselt realistlik ja ebamaine pool eksisteerib seal kõrval erilise seletuseta. Nii et jääb veelkord tõdeda - maagiline realism. Aga lugege - päris meeldivalt kirjutatud.